Tuulemarjamaa

Et kõigil oleks hea

IMGP9133

“Ocian in view! O! The joy!”

| 0 comments

Pühapäeva õhtul saabusime Oregoni osariiki. Põhja poolt tulles algab Oregon ülipikal Megleri-Astoria sillal, mis viib üle Columbia jõe. Sild on 6,6 km pikk ja osa maanteest nr 101, mis meid põhjast lõuna poole viib. Meie ületasime selle üsna pimedas ja kuna sild on otstest kõrge ja keskelt madal, oli  silla keskel sõites veider tunne vaadata Oregoni poolt tulevate autode tulederida meie poole alla sööstmas. Tere, Oregon – The Beaver State ja Sunset State, mille moto kõlab “She Flies With Her Own Wings”!

Kohe pärast massiivset silla- ja sellele järgnenud tammiületust juhatab GPS meid tänase öömaja parkimisplatsile. Shilo Inn, jällegi soovitust väärt korralik ja soodne koht. Hommikusöögiga. Viimane koosneb kohvist-teest, saiakestest, krõbinatest ja vahvlitainast. Õpin kohaliku söögisaaliteenindaja abil kasutama taigna- ja küpsetusautomaati ja kallan tulemuse, mis peaks olema midagi Belgia vahvli laadset, siirupiga üle. Sepp avastab pakutava kraami hulgast hakklihakastme (!) ja külmutatud omleti. Igatahes on võimalus hommikul kohe kohvi juua väärtuslik.

Terve see piiriäärne Warrentoni linnake jätab meile hea mulje, kuigi viibime siin vaid üürikest aega. Muuhulgas selgub, et just siinkandis on koht, kus kaks kuulsat rännumeest, Lewis ja Clark, kes 211 aastat tagasi Ameerika idast läände läbi matkasid, jõudsid ookeani äärde välja. Õieti käib sellega kaasas järgmine lugu, tõstan selle siia netist ümber, kirjapilti muutmata:

“They reached the Snake River on October 10, the Columbia six days later. There the Americans paused to rest and meet Indians who had gathered along the shore; in one village Clark estimated there were 10,000 pounds (4,500 kilograms) of dried salmon. Then the explorers headed down the Columbia, portaging around the river’s roughest spots in the Cascades, the last mountain range between them and the Pacific.

Upon reaching a wide body of water Clark waxed momentous — prematurely. On November 7 he thought they had reached the Pacific: “Ocian in view! O! the joy,” he wrote in his journal. But they were actually at the estuary of the Columbia—still 20 miles (32 kilometers) from the coast. Fierce Pacific storms, rolling waters, and high winds pinned them down for three weeks—”the most disagreeable time I have experienced,” Clark wrote.

But by the middle of November they made it to the Pacific.”

Warrentonist sõidame Portlandi nö intervjuule – oleme siin alustamas uut imelist ‘karjääri’, mis võimaldab soodsalt reisida ja kohaliku eluga tutvuda ja millest kirjutan järgmisel nädalal täpsemalt. Lööme perenaisega käed ja sõidame edasi lõuna poole, et 19. detsembril Portlandi tagasi tulla ja, khm, ‘tööle’ asuda.

Enamik meie esmaspäevast kulub sõidule. Osa meie teest läheb üle mägede ja seal on pilved ja udu. Pole kõrgust ega midagi, kõigest 600m merepinnast, aga lumi on siin maas ja vaatepilt närune.

IMGP9011

Teeme Portlandist väljudes vaid ühe peatuse, et olla nagu kohalikud ja süüa KFCs. Tüdruk leti taga läheb rõõmsalt elevile, kui kuuleb, et olen esimest korda taolises asutuses, ja soovitab mul osta perekomplekti. Ja siis me saamegi terve ämbritäie praetud kana, kausitäie ube, teise kausiga maisi ja kolmandaga kartulisektoreid. Ja neli saiakest ja ümbes kakskümmend kotikest erinevate kastmetega ja kolm root beeri... Terve see mega-hüper-superkogus maksab uskumatult vähe ja ma saan aru, et Ameerika on peale selle, et ta on ostlejate paradiis, tõepoolest ka sööjate paradiis… mida on selgesti ka näha, sest järjekindlalt liigub meie ümber rohkem ikka neid kogukaid inimesi kui sihukesi kiitsukesi.

Ööbime ookeanile üsna lähedal Tillamooki asulas. Siin asub juttude järgi kuulus juustuvabrik ja ma olen enda peale tõeliselt pahane, kui avastan, et olen kohalikust poest kogemata ostnud mitte-Tillamooki Cheddarit…. kuigi olin kindel, et just kohaliku korvi tõstsin. Meie baaslaagriks järgnevaks kaheks ööks saab Western Royal Inn – tüüpiline teeäärne odav öömaja, Ameerika filmidest nähtud. Kui hoovile sisse keerame, märkan esimese asjana valget furgooni kirjaga Penetrations ja kaht karmi olekuga selli sellest välja astumas. Vastuvõturuumi leti taga ootab meid tugeva kondiga transseksuaal, kes mahedal häälel tutvustab majutusreegleid… Varahommikuti soojendavad suurte truckide juhid oma autod korralikult kuumaks ja lähevad teele… Aga tuba on puhas ja rändurile just paras.

Teisipäeval sööme siin hommikueinet – see koosneb kohvist, krõbinatest, õunast ja saiakesest – ja sõidame ookeani avastama. Täna on päike väljas ja teel tahaks aina Lewise ja Clarki sõnadega vanamoodsal moel hõigelda: “Ocian in view! O! the joy!”

IMGP9033

Sõidame Cannon Beachile. Seal asub Haystack Rock – 72 meetrine laavakivist kalju, mis mõõna ajal jääb kuivale ja tõusu ajal on ookeanis. Ja kuigi juba ainuüksi Oregonis on vähemalt kuus samanimelist kaljunukki ookeanis, on see, Cannon Beachi oma, kõige kuulsam. Siin on filmitud mitmeid filme, ameeriklaste seas tekitab kõige enam rõõmujudinaid The Goonies, mida mul pole au tunda. Aga mina mäletan selle suure kivi fotot Windows 7ga kaasatulnud desktopi piltide hulgast ja sestap tunnen rannale astudes äratundmisrõõmu. Kalju peegeldus märjal liival (ajutisel ookeanipõhjal) lisab müstikat.

IMGP9149

On mõnus off-season ja rand peaaegu meie päralt. Kujutan ette, kui tihedalt on see koht siin rahvast täis suviti. Leiame siit piiratul hulgal inimesi, aga see-eest hulganisti muud tähelepanuväärset kraami. Näiteks need hunnikud, mis esmapilgul jätsid mulje kaldale uhutud meremaost.

IMGP9085

Hiljem selgub, et see on bull whip kelp – eestikeelset nimetust ei tea, võiks olla ehk härjapiitsavetikas (Nereocystis luetkeana), kutsutud ka merineitsi põieks. Kasvab kuni 35 m kõrguseks ja on tavaline Vaikse ookeani asukas Californiast Alaskani. All sibul, selle küljes tugev vars, mis kuivades kõvaks makaroniks muutub, ja ülal linditaolised rohelised ‘lehed’. Kasvab kiiresti, kuni 25 cm päevas! Siinkandis on tavaline, et tormid kannavad nõrgemad vetikad kaldale. Ookeanipõhja kinnitudes moodustavad nad aga vetikametsa, mis on oluline hapnikutootja ja pakub varju väikestele kaladele, meritähtedele, krabidele. Merisaarmad käivad vetikametsas endale toitu otsimas ja teevad pärast vetikalehtedes kerge uinaku. Aga mitte saarmad pole põhjus, miks ka neid vetikaid väljasuremine ähvardab – vaid ikka need sagenevad tormid, ookeanivee soojenemine ja kaldavete reostus.

Siis on ookeani ääres koeri ja kohalikke paarikesi – kõik siinsed väga iseloomulikud kooslused. Mulle meeldib.

IMGP9088

IMGP9044

Leian ka ühe kajaka, kes mulle kannatlikult lainete piiril poseerib.

IMGP9105

Siinsete kommete hulka kuulub ka clamming ehk merekarpide kaevamine ja grabbing ehk dungeness krabide püüdmine ja muidugi beachcombing ehk tõusu toodud aarete otsimine. Sel alal katsun end järgnevate päevade jooksul treenida. Täna on meil lihtsalt m-m-mõnus rannapäev: päike, 7 kraadi sooja ja peaaegu olematu tuul! O! The joy!

IMGP9133

 

 

Leave a Reply