Tuulemarjamaa

Et kõigil oleks hea

IMGP8808

Seattle: üle piiri grunge-linna

| 0 comments

Kolmapäeval on Greyhoundi bussifirmal sooduspäev. Sellest hoolimata istub Vancouveris Seattle’isse viivasse bussi kõigest kümmekond inimest. Bussijuht, lustakas mustanahaline, soovitab meil laia ümarat American Englishit rääkides ennast mõnusalt sisse seada. Tunnikese pärast jõuame Kanada-USA piirile, ütleb ta, aga meil pole seal muud vaja teha kui võtta kõik oma asjad, käia piiripunktist läbi ja istuda tagasi bussi. ‘Don’t panic!‘  Piiride ületamine tundub ikka midagi sellist, milleks oleks vaja valmistuda. Ja kuigi Kanada-USA piiri ületamine liinibussiga kõlab nagu kõige vähem närve ja aega kulutav viis Ühendriikidesse sisenemiseks, valmistume me siiski. Oleme ostnud ESTAd – kuigi osa allikate järgi on neid tarvis ainult siis, kui sisened USAsse õhu- või veeteid pidi. Oleme üle kontrollinud oma kotid ja ära visanud kõik, mis võiks kahtlane tunduda, isegi Tylenoli ja jõhvikadrazeed. Tollieeskirjad lubavad ravimeid USAsse tuua küll, aga ainult originaalpakendis ja parem, kui retsept kaasas. Me ei loobu taskunugadest (ei kvalifitseeru relvana) ega kääridest jm teravatest esemetest.

Piiri ületamine võtab meie bussitäiel aega umbes paarkümmend minutit. Kuna palveid seda protsessi detailselt teada saada on täis kümned foorumid siin netis, siis ei libise mina ka sellest niisama üle. Et siis piiripunktis lähevad kõik reisijad bussist välja, võtavad kaasa oma pagasi alt pagasiruumist ja astuvad piiripunkti sisse. Seal on kaks immigratsiooniametnikku, kes templeid passi löövad. Meie ajame asju tädiga, kes tundub väga vaimustunud olevat kuuldes, et oleme Eestist. Ta teab, et see asub Soome vastas ja seal on väga külmad talved. Ka on ta vaimustunud Atsist, kes on Kanadas inglise keelt õppimas käinud ja nii pikk. “Now back to univercity?” uurib ta ja on loomulikult väga imestunud, et tegu on keskkooli-eas kutiga.

Tema küsimused meile puudutavad seda, mis plaanid meil USAs on, mis tööd me teeme ja kauaks jääda tahame. Tõsi, ta küsib ka, kas meil on edasilennupiletid olemas, aga jääb üsna rahule seletusega, et veel ei ole, aga me tegeleme sellega. Ei küsi ta rahaliste vahendite hulka ega peatuspaiga aadressi, lööb templid passi ja soovib õnnelikku reisi. Huvilistele, kes maapiiri ületada plaanivad: kui ESTAt ei ole, siis on vaja täita rohelised I-94 immigratsioonikaardikesed, mida bussijaamas (lennukis) jagatakse. Meie täitsime need ka ja tädi teatas, et poleks vaja olnud, sest meil on ESTAd.

Templid passis, tuleb maksta 6 USDi nägu ja siis tollitädile ausalt ära rääkida, kas kottides on värskeid vilju või alkoholi. Meil ei ole, saan ainult pooleldi söödud juustusaia näidata…. see tohib olla. Saadad siis oma kotid aparaadist läbi nagu lennujaamas, korjad pärast selga ja oledki Ameerikas.

Veel kolm tundi sõitu ja me oleme Seattles. Linnas, kus on sündinud grunge, Starbucks ja Microsoft (või noh, Bill Gates). Hotell, kus meil paariks ööks tuba on  võetud, kannab uhket nime: Inn at Queen Anne. Soovitan!  Asukoht super – otse Space Needle ja MoPOPi kõrval, kesklinna servas vaikses elurajoonis. Väärikas eelmise sajandi alguse maja, paksud tellisseinad ja vanad sisseehitatud kapid. Koduneda aitab taipamine, et see siin on natuke nagu Stalini-aegne stilistika, väga hästi korras hoitud ja puhas.

Siin meeste portree hotelli ees ehk introverdid tšekivad INNI.

IMGP8801

Ja siin vaade toale. Tuba kolmele 65 eurot öö; kööginurk, eraldi toake riiete ja kottide jaoks jms. Ilma hommikusöögita – seda siinkandis ei pakuta eriti agaralt – aga nurga peal on tohutu valmistoidu valikuga megasuur toidupood, 24 tundi lahti… Too oma hommikukohv juba öösel ära, kui tahad. Täpselt nii, nagu äge stand up koomik Georg Carlin ütleb: “nad on teinud Ameerika üheks suureks kaubamajaks, mis ulatub piirist piirini ja on avatud 24/7”.

IMGP8796

Järgmise päeva võtame linnaga tutvumiseks. Seattle on teadupärast linn, kus iga tänavanurk meenutab Nirvanat ja Kurt Cobaini; muidugi on siinse grunge-skeene tähed ka Pearl Jam ja Alice in Chains. Tänu Nirvanale on siin nüüd ka lahe EMP ehk nüüdse nimega MoPOP ehk popkultuuri muuseum.

IMGP8808

Juba maja ise näeb välja täiesti kreisi – üleni metallist, ei kandiline ega ümar, vaid pigem lainetav – siin monoraili kaare taga näha üks nurk sellest, see pronksjas, ja eemal teine osa, see valge. Pööra tähelepanu ka ägedatele Seattle inimestele tänaval.

IMGP8842

Ja sees juhtub igasugust. Kõigepealt on nad ehitanud täiesti uskumatu 20 meetrise moodustise umbes 500st kitarrist – leia pildilt kitarride seast eestlane:

IMGP8813

Seattles alustas ka Jimi Hendrix, aga ei saanud siin eriti kuulsaks. Praegu on siin näitus Wild Blue Angel: Hendrix Abroad 1966-70.

IMGP8823

 

Ja siis see ruum, kus saab kõiki pille puutuda ja laulda ja kõikvõimalikul moel muusikamaailmaga tutvust teha. Ja see näitusesaal, kus on kunst riieteks tehtud – või peaaegu riieteks, kui keegi võiks tahat endale metallist või puidust kleidi või siiliokka-rinnahoidja selga panna.

Päevaprogrammi kuulub ka kohv Starbucksis. DRINK LOCAL:-)

IMGP8854

Paar päeva kohapeal pole muidugi kaugeltki piisav, et päriselt aru saada ühe paiga keelest ja meelest. Mulle jääb Seattle meelde vaikse ja omamoodi kiiksuga linnana. Tänavad järve äärest üles linna on ilmselt üsna sama järsu tõusuga nagu võiksid olla San Fransiscos, Aasia-kandi rahvast ega turiste polnud masside kaupa nagu Vancouveris, lund ei olnud nagu Vancouveris – aga need kaks viimast on ilmselt seotud totaalse off-seasoniga… See-eest ei näinud me siin ainsatki kodutut – Vancouveris magavad, istuvad, söövad ja kerjavad nad otse kesklinna tänavail. Kus nad on? Külma eest lõunasse pagenud? Politsei korjab ära? Kohtasime ühtainsat kerjust, rõõmsat mustanahalist, kes seisis tänaval, käes silt: Have a nice day! Sedasama ta meile ka soovis, kaks korda lausa.

Ja veel – kui Vancouverisse saabuv turist tunneb otsekohe kanepilõhna, siis Seattles saime esimese cannabise-pahvaku ninna alles teisel päeval. Siia juurde taustaks: British Columbias on recreational cannabis keelatud (veel 20 päeva, mõnukanepit lubav seadus jõustub 1. jaanuaril 2017; ravikanep on seal juba praegu lubatud), Seattles aga 2014. aastast osariigi seadusega lubatud. Tõsi, Washingtoni osariiki saabuvad turistid, kes Smaragdlinna kõrgusi uurida tahavad, peavad sageli leppima söödavate marihuaanatoodetega – sest (kanepi)suitsetamine hotellides on keelatud (no ja 25 jala raadiuses uste ja akende ja ventilatsiooniavade juures ka muidugi). Avalik soovitus algajale kanepituristile on piirduda esialgu ühe kanepikoogiga ja oodata 2-3 tundi ja vaadata, milline mõju tekib. Söödava kanepi puhul püsib THC kauem organismis, ka seda võiks algaja meeles pidada.

Kogu selle kanepitarkuse võtsin ma hotellis jaotatava kohalikke vaatamisväärsusi tutvustava ajakirja Where artiklist ‘Going green in the Emerald City‘. Ei otsinud spetsiaalselt, sest pole meie peas kanepimõtted, vaid plaan uurida täiesti vanamoodsal moel vaadates ja kogedes Washingtoni osariigi kõrgusi ja wildernessi. Niisiis lahkume Seattlest kaks päeva hiljem enam-vähem sellesama vastuolulisi tundeid tekitava mõttega, mis oli siia tulles: see on koht, kus on sündinud grunge ja Starbucks.

Leave a Reply