Tuulemarjamaa

Et kõigil oleks hea

IMGP8931

Olympic National Park

| 0 comments

Seattlest USA loodetippu jõuda pole keeruline. Tuleb võtta praam ja sõita Bainbridge’i saarele, pool tundi. Sealt on umbes poolteist tundi sõitu ja oledki Port Angeleses. Otsime siin esimese asjana üles rahvuspargi külastuskeskuse, et saada hea kaart ja võtta kuulda kohalikku head nõu. Ja maksta rahvuspargi pileti eest. 

Kui me kohale jõuame, on uks kinni. Silt teatab, et tuleb minna teise keskusse, mis asub umbes poole kilomeetri kaugusel. Sõidame sinna, kuid ka see on kinni – ‘due to snow and slick roads’. Hm. Lörtsisegu nägime küll Port Angelesse sissesõidul, aga mujal on olnud puhas tee. Mis siis ikka, meid on ootamas öömaja siit 80 km edasi, Forksi kandis, mõni kilomeeter enne ookeani. Meil on GPS ja küllap saame selle pargipileti kuskil mujal ka makstud.

Ostame kohalikust Safewayst kaasa söödavat õhtuks ja hommikuks. Nukker on see Port Angeles oma pärastlõunaste, töölt tulnud väsinud inimestega seal supermarketis. Linnal on praamiühendus Victoriaga Vancouver Islandil, aga Kanada mõjusid ei õnnestu mul siin tajuda. Inimesed on hoopis kogukamad – Kanadas ei kohanud me kuigi palju ülekaalulisi, siin on neid aga tõesti ohtrasti – ega näe viisakustega eriti vaeva. Üks, mis silma torkas juba Seattles, on see, et siin minnakse punase tule all üle tee… Vancouveris on jaywalking linnapea määrusega keelatud ja mitte keegi ei riku seda määrust!

Ostame oma kaubad ja kiirustame edasi, et veel enne pimedat kuulsa Highway 101 maalilisi vaateid näha.

Peaaegu neljandik järgnevast teest möödub siksakitades mööda Lake Crescenti kallast. See on imekaunis kitsas maantee, ühel pool järvekallas, teisel kõrgumas mäed. Tahtsime jõuda ka Ozette järve matkarajale ja sealt ookeani äärde laineid vaatama, aga juba on videvik ja me sõidame edasi otse Forksi poole.

Sel hetkel me veel ei tea, kuiväga see sõna – VIDEVIK – me järgmisi päevi täidab. Õhtul oma matkamajakeses söögikaarti uurides selgub, et siin saab igasugu Bella- ja vampiiriteemalisi burgereid ja pannkooke. Meil ei löö ikka lambike põlema, aga siis ütleb Ats, et Videviku-saaga tegevus toimus vist kuskil siinkandis. Ja mis selgub – seesama Forks, endine metsatööliste linnake, on viimase kaheksa aasta jooksul uue hingamise saanud, kuna just siia kirjutas Stephenie Meyer oma tegelased tegutsema ja nüüd reisib siiakanti hulganisti Videviku-fänne. Nii on ka see kämpingupaik, kus meie ööbime ja mis Forksi asulast paarikümne kilomeetri kaugusele jääb, Twilightist oma Bella-burgeritega kasu lõikamas.

Aga meid ahvatles siia ikkagi kuulus ja metsik Olympic National Park ning selle rannad ja vihmametsad. Kohe siin lähedal viivad matkarajad ookeani äärde. Talviti saab siin näha tormilaineid ja selge ilmaga seda maagilist hetke, mil  päike ookeani vajub. Tõusu ja mõõna kaart peab siinkandis näpus olema, kuna mõõna ajal saab avastada ookeanipõhja ja ronida tohututel ajupuuhunnikutel, mille lained randa on toonud. Need on tõsised palgid, millest tuleb üle ronida, kui metsast liivaribale tahad.

Siin udune hommik Esimesel rannal La Pushi lähedal – piki läänerannikut kohtab sageli nimetusi nagu First, Second, Third Beach… või siis Long Beach.

IMGP8885

Ja siin mõõn kella 15 paiku Teisel rannal – ja ühtlasi ainus tunnike sel päeval, kui veidi päikest nägi.

IMGP8908

Pilved aina kogunevad ja varsti algab tõus. Meiega koos on pilvede vahelt päikesekiiri püüdmas veel viis-kuus inimest, kes nüüd oma fotoaparaate kokku hakkavad pakkima. Inimesed lahkuvad liivaribalt.

IMGP8931

Ja ookean tuleb tagasi.

IMGP8920

Et mõõnaribalt lahkuja oskaks vee eest õiges kohas üle ajupuude metsa sisse põigata, tuleb otsida märke nagu siin puu küljes näha. Seal algab rada.

IMGP8942

Järgmisel päeval käime metsas. Hoh Rain Forest on siinkandi kuulsaim. Paraku juhtub meiega see, et mu igatsetud samblametsa saabumise ajaks on seal hakanud lund sadama. Pargivaht on vaimustunud, teeb lumisest metsast pilte ja pajatab, et neil sajab lund umbes kahel päeval aastas ja vaata, kuidas Emake Loodus nüüd üllatas, sest nüüd on lörtsi tulnud juba kahe päeva jooksul järjest… Minu jaoks on rohelise samblaga kaetud ja piltidelt nähtud haldjametsa ilu nüüd rikutud; no miks pidi see Suur Valge mu just siin jälle kätte saama?

IMGP8981

Suurte puude all on mõnevõrra varju lobjaka eest. Vihmametsale sobib muidugi lörts ja lumi ka; ja küllap on see kõik seal Hohis homseks juba sulanud… lihtsalt mind ei ole siis enam siin.

Hoh

Võibolla peaksin ma loobuma katsetest siin vihmaosariikide talves päikest tabada ja sõitma lihtsalt võimalikult kiiresti Californiasse? Või siis lume ja vihmaga lihtsalt rahu sõlmima ja nautima hetke. Mida need Quinault’ kandi Amanda Internetikohviku leti taga istunud tüüakad, tuima näoga telekat vahtivad külamehed meile teele kaasa soovisidki: Have fun in America!

Ah jaa: see rahvuspargi pilet on kohustuslik siis, kui plaanid pargis telkida. See kehtib 7 päeva ja maksab 25 USDi auto kohta. Võib osta ka kõigi rahvusparkide aastapileti, selle hind on 75 USDi. USA rahvusparkidel on sel aastal juubel, 100 aastat, juhhei!

Aga kui Hohis seda piletit osta püüdsime, heitis pargivaht tõrjuvalt käega. Don’t worry about that!

 

 

 

 

 

Leave a Reply