Tuulemarjamaa

Et kõigil oleks hea

IMGP9537

Märkmeid mereelanike elust

| 0 comments

Oleme juba kolmandat päeva Newportis. See armas linnake asub umbes Oregoni ranniku keskjoonel. Sõita iga päev ei taha ning siin on piisavalt ilus ilm, lõhnab ookeani ja kala järele ja see hoiab meid siin kinni. Ja pealegi kuulub just Newportile Dungeness crabi ehk Vaikse ookeani krabi (Cancer magister) pealinna auväärne nimetus ja siin on filmitud osa selle hooaja ‘Deadliest Catch’i seeriaid. Siin on kõik merega seotud.

Kuigi ajalooliselt on terve Vaikse ookeani rannik täis kalurikülasid, pole paljudes neist enam mereleminejaid. Väike Newport oma 10 000 elanikuga kuulub USA kalasadamate top-15sse ja teda peetakse üheks viimaseks korraliku kalalaevastikuga kalurilinnadest, kus ookean tänini paljudele elu annab. Ja paljudelt võtab ka. Oregonist Vancouveri saareni ulatuvat ohtlikku tormide ja murdlainetuse tekkimise piirkonda kutsutakse siin lausa Vaikse ookeani surnuaiaks. Huvitav, kas sadamakaisid võiks siis omamoodi surnuaia väravateks nimetada?

IMGP9481

Newport jaguneb kaheks: nö uuem ülaosa, kus asuvad hotellid ja masskaubandus, ja vana all-linn Yaquina lahe ääres, mille südameks on kalasadam ja kohalikud väikesed ärikesed. Vanalinna põhitänava merepoolses küljes asub sadam ja mereannitööstushooned ja kõnniteed ääristavad siin lõputud krabipüügipüünised.

IMGP9284

Üle tee asuvad poekesed ja kohvikud. Väikestele tsunamiohus rannalinnadele iseloomulikult on siin ainult madalad, ühe, maksimaalselt kahekorruselised hooned, ka söögikohad ja poekesed on kenasti garaaži-mõõtu. Nagu näiteks see kanepipoeke.

IMGP9299

Ja nad on valdavalt rõõmsameelsed ja värvilised. Kalaturul saab otse ookeanist saabunud kraami…

IMGP9277

…. ja Newporti teises kuulsuses, kohalikus kommi-käsitööpoekeses jagatakse naeratusi ja midagi magusat.

IMGP9285

Ja kogu sellele kalurikülale annavad oma hääle ja lõhnad merilõvid, kes siinsamas sadama taga spetsiaalselt neile ehitatud platvormidel kalapaatidelt ja -restoranidest pudenevat süüa ootavad. Paksud ja laisad loomad, aina hauguvad.IMGP9268

Siin ookeaniäärses linnas kohtun ma esimest kord elus kaheksajalaga. Mõistagi mitte tänaval, vaid siinses ookeani uurimiskeskuses. Sinna minek tekitab minus vastuolulisi tundeid – ma ei taha toetada akvaariume, kus inimene endast targemaid olendeid väikestes paakides hoiab, aga ma tahan oma silmaga näha ja asjadest aru saada ja toetada uurimustööd, mille eesmärk on loodust hoida. Kuna siinne uurimiskeskus kirjutab oma kodulehel, et korraga on neil vaid üks kaheksajalg ja nad ‘peavad’ teda ainult mõned kuud ja lasevad seejärel tagasi ookeani; et kaheksajalad satuvad sinna annetusena kalameestelt, kelle võrku nad on kinni jäänud, ja keskus laseb neil kosuda ning teeb sealjuures tema abil lastele teavitustööd, siis otsustame minna. Praegu on nende ‘külaliseks’ kaheksajalg, kes on viibunud seal alates 6. detsembrist ja on veel üsna väike. Teda toidetakse kolm korda nädalas ja toitmisajad on avalikud. Koos meiega tutvuvad selle varjuarmastava ookeanipõhja-elaniku toidutseremooniaga veel kümmekond inimest. Off-season! Suviti pidada neil seal massid voorima, kinnitab vabatahtlik, kellega juttu ajama jään.

Nimetu kaheksajalg elab basseinis, mis muidu on tumeda kattega varjatud, toitmisajaks tõmmatakse kate ära. Basseinis on varjatud tagaruum, kus kaheksajalg end varjab. Et teda välja meelitada, pistab keskuse töötaja käe krabilihaga ‘uru’ suu ette.

Ja ta tulebki. Järgnevad kümme minutit kuluvad toitjal sellele, et kõigi kaheksa kombitsaga tema käte külge kinnituva kaheksajala iminappasid enda küljest lahti tirida. Need tulevad lahti valju lurtsakusega. Õnneks teab inimene nippi: vesi rahustab kaheksajalga, seega valab ta veest välja sirutuvaid kombitsaid vaikselt kannust veega üle. Ja ime sünnib, kümned tugevad iminapakesed ei hoia oma toitja käest enam kinni, vaid hakkavad uurima muud basseinis leiduvat. Poole tunniga on kaheksajalg oma kompoti krabi- ja merekarpide lihast ära söönud ja pöörab tähelepanu mänguasjadele, mis tema jaoks vette pandud. No ja kõige selle juures riputab mõni tema kombitsatest end ikka toitva käe külge.

IMGP9367

Iminapad on tugevad ja jätavad nahale jälje. Naine kinnitab, et see pole valus, annab aga tükk aega tunda…

IMGP9374

Saan teada, et kaheksajalal on kolm südant ning äärmiselt tundlikud sensorid iminappadel. Ta on värvipime, vähemalt see liik siin, kuid arvatakse, et ta tajub värvusi ja mustreid kombitsatega ja tänu sellele saab kasutada kamuflaaži ja mimikrit. Kuna kaheksajalal puudub luustik, suudab ta läbi pugeda väga tillukestest aukudest – teatakse lugu kaheksajalast, kes põgenes loomaaiast veetorude kaudu. Kaheksajalg on kõige intelligentsem selgrootu, oskab kasutada suvalisi esemeid ‘tööriistadena’, kuulub Loomade Õiguste Akti kaitse alla ja temaga ei tohi teha loomkatseid. Siinsed töötajad on kindlad, et kaheksajalg tunneb inimesed ära – näiteks on eelmised kaheksajalad järjekindlalt vaid teatud inimesi pritsinud, teisi mitte. Keskuse töötajad ei oska aga öelda, kas pritsimine on kutse mängule ehk märk sümpaatiast või hoopis rünnak ehk märk antipaatiast.

Ma ei ole lõpuni kindel, kas on ikka õige tegu taolise mõistusega olendit kuskil paagis hoida, kuid mind lohutab teadmine, et paari kuu pärast, kui too tegelane on suuremaks kasvanud ja tema ellujäämisšansid maailmameres tõusnud, lastakse ta ookeani tagasi. Aga selles olen ma kindel, et mulle oli see kohtumine kaheksajalaga oluline. Tänu sellele lugesin ma uuesti läbi Loomade Õiguste Akti ja tean täiesti kindlalt, et ma ei katseta iial ühtegi retsepti, kus on koostises kaheksajalg. Nii et armsad kokandushuvilised sõbrad, ärge pakkuge mulle octobust, ei veinimarinaadis ega ilma; pokaalist veinist piisab mulle täiesti, aitäh. Kaheksajalgu, mõistusega, tundlikke olendeid, süüakse mitmes kultuuris, muuhulgas Koreas ja USAs, ka elusalt

Aga mereeluga kohtun ma siin veel. Üks armas ekskolleeg kirjutas mulle selle aasta sünnipäevaks muuhulgas umbes nii, et oleks ‘vähem mahamagatud päikesetõuse ja -loojanguid’… Täna nägin mõlemat. Päikesetõusu ajal olime Newporti lähedal Otter Bays, kus asub lainete poolt seest tühjaks uuristatud liivakivimoodustis ehk Devil’s Punchbowl. Tahtsime sinna sisse ronida, aga mõõn oli sel hommikul vale, ‘punšikausi’ põhja tuhisesid lained ja rada alla suletud. IMGP9409

Natuke ronida sai ikka.

IMGP9200

Siis käisime Yaquina Headil tidepoolimas. Kuidas selle eestikeelne vaste võiks kõlada – mõõnalombikesi uurimas?:-) Igatahes on tegu tagasitõmbuvast ookeanist rannale kivide vahele maha jäävate lompidesse kinni jäänud mereelu vaatlemisega. See on tore tegevus – leitut vaid vaadeldakse ja võib ka puutuda, kaasa ei võeta ja haiget ei tehta. Ja seda ma ütlen, et see merelu ja ajupuutükikesi ja laavakivi-bretšasid täis rand tasub vaatlemist, sest ta on nagu metsik nagu rock ja roll!IMGP9412

Tõusu ajal jooksevad lained üle kivide ja tagasi tõmbudes veavad neid endaga kaasa. Kivid kolisevad üksteise vastu, hõõruvad nurgad maha ja teevad ookeani lainemühale oma kolinaga trummirütmi taha. Muutuvad ise aina siledamaks ja mustrilisemaks ja katavad ranna vaheldumisi suurema ja peenema munakivikattega, millel kõndides hea tasakaalutunne kasuks tuleb. Cobble beach, ütlevad kohalikud selle ranna kohta.

IMGP9461

Ja nende kivide vahel ja küljes tunnevad end hästi mereelukad. Siin üks meriroos, vee all hetkel. Paljud meriroosid on nuivähkidega tihedalt kaetud, see siin nägi värvilisem välja.

IMGP9458

Sajad karbid ja teod kinnitavad end kivise seina külge – siin on killuke merepõhja elust päikese kätte toodud.

IMGP9420

Kivide vahele on end sokutanud ajupuutükid, ka nemad on siledad ja kenasti kirjud. Ajupuutükid on ka ainus, mida rannalt kaasa lubatakse võtta. Park ranger isiklikult seisis meie tulles rannal ja andis seletusi, kuhu ja mida tohib ja kuhu ja mida parem mitte… armas.

IMGP9428

Siin osake kuulsast Dungenessi ehk Vaikse ookeani krabist – tema välisskelett. Neid ja sõratükikesi on siinsed rannad täis.IMGP9426

Ja nii ma siis muudkui tidepool’isin:-)

IMGP9452

Ja istusin lainete tõusu-eelset rocki ja rolli ootavate mustade kaljude vahel maas ja mõtlesin oma mõtteid, mis samamoodi nagu kivid veeresid aina edasi ja tagasi ja lasid end aina siledamaks lihvida, ilma et pealtnäha sellest midagi muutunud oleks.

IMGP9436

Samal õhtul sain ma oma ammutahetud oranži päikeseloojangu ka. No polnud olnud enne, ainult roosatas eelmistel õhtutel natuke… Päike loojub kella 4 paiku – talv ju, kohe on jõulud! – ja täna oli see Newporti Nye liivarannal tõeliselt rammusalt klišeelik.

IMGP9537

Ja veel üks kohalik komme – olen seda enne siin maininud, aga nüüd pildiline tõend ka. Mida teevad Vaikse ookeani liivarandade täiskasvanud õhtuti rannal? Kui neil on ämbrike ja kühvlike kaasas, siis – ei-ei! – nad ei lähe liivalossi ehitama, vaid nemad otsivad õhtusöögiks merekarpe.

IMGP9568

Ja kui neil ämbrikest ei ole, aga on kaasas koer, siis jalutavad nad koera. Vahel võib olla vastupidi ka: suur koer jalutab oma tillukesi inimesi. Great Dane. Ma ei kujuta ette, kuidas nii tohutu loom majja ära mahub, aga toakoer ta igatahes on, kinnitas uhke punapea.

IMGP9520

Ja kui ma hetk pärast jutuajamist suure koera ja tema tillukese rahvaga silmad uuesti ookeani poole pööran, on massiivne oranž asendunud läikiva sini-lilla-roosaga. Rannavalvel on ikka õigus, kui nad ütlevad, et ära iial seisa seljaga ookeani poole. Ookean muutub iga hetk ja sa ei tea kunagi, milline sürrealistlik ilu või valu sealt tulemas on.

IMGP9517

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Leave a Reply