Tuulemarjamaa

Et kõigil oleks hea

imgp0550

Kuidas reisida tööd tehes: Workaway

| 2 Comments

Ütlemata veider on istuda Eestimaa esimese kevadiselt ja päriselt sooja päeva õhtus ja kirjutada üles reisimuljeid külmast ja vihmasest Californiast. Nii justkui ei tohiks olla, on ikka vastupidi, et seal on kõik suurem ja soojem ja ilusam ja siin kehvake ja külm ja vesine. Aga näe, suur osa minu Põhja-Californiast on just selline – vihmane, üleujutustega ja jahedavõitu. 

California põhjaosas asuvasse Santa Rosa linnakesse sattusime me oma lääneranniku road tripil tänu üleilmsele võrgustikule Workaway. See on sait, mis ühendab need, kes oma talu/korteri/maalapi/pereelu juures abikäsi vajavad, ning need rändurid, kes oma teel vahepeatusi teha ja kohaliku eluga tutvuda tahavad ning on nõus peavarju ja söögi eest võõrustajate heaks pisut tööd tegema. Ühinesime Workawayga Kanadas olles, ütlesime ära elurõõmsate noorte ameeriklaste kutsele, kes ehitavad üles Detroiti linna, ja möllisime end staažikate võõrustajate Sacha ja Johni ja Rosa juurde. Nemad elavad San Franciscost tunnikese põhjapoole, annavad kodu viiele koerale ja kanakarjale ning peavad oma maja ümber permakultuuriaeda.

Kokkulepe oli selge: meie poolt neli tundi tööd päevas, nende poolt eluase ja söök. Konkreetselt tähendas see seda, et Ats kehastus multši õuele laialivedajaks ja üle prahi koertejalutajaks – vahel jalutas ta nelja koera korraga ja see pole miski lihtne ettevõtmine, kui arvestada teede ääres luuravaid kasse ja aedades haukuvaid koeri ning asjaolu, et neljast penist kaks olid rihmade sassiajamise suurmeistrid ja loomulikult oli igaüks sellest kambast omaette isiksus. Eriti see väike Otter, kes on ka sel pildil tirinud end seltskonna etteotsa ja luurab võimalust punuma pista, endal saatanlik irve habemes.

imgp0550

Otter on suurepärane kinnitus üldrahvalikule teadmisele (mis ei pruugi tegelikult olla teaduslikult tõestatud), et väike koer lärmab märgatavalt enam kui suur ja et isane on seiklushimulisem kui emane. Sealjuures oli ta koertebändi kõige aktiivsem hurmur muidugi ka.

imgp0569

Sepp sai endale spetsialisti töö ehk väljakutse panna vanale vahekoridorile uus põrand ja no mulle jäid lihtsalt kanad ja koristamine. Õnneks sain ka au keeta perele paaril-kolmel korral süüa. Võtsin kanapidamist tõsiselt, korjasin mune, söötsin kanu ja puhastasin kord nädalas nende kuuti. Olin üsna imestunud, märgates, kui tihket kanasõnnikut on täis kaheksa kana pesakastide ümbrus, kuni taipasin, et ehitades oli tehtud viga – õrred olid tehtud otse pesakastide kohale ja loomulikult kattusid pesad nädala jooksul paksu sitakihiga.

Aias polnud sellal midagi teha – salatilehti võis kõrgpeenardelt näppida küll, aga muud ei kasvanud – jaanuar ju ikkagi -, kasvuhoone polnud veel valmis ja perenaine ütles, et teda umbrohulibled peenardel ei häiri… Pealegi poleks aias niikuinii midagi teha saanud, sest enamiku aega sealkandis lihtsalt sadas. Vihmaaeg! Pererahval oli muidugi lõbu laialt rääkides, et tegelikult on neil seal enamasti põud ja sada kraadi fahrenheiti… no meile jäi Californiast mulje kui igikestvate vihmade ja üleujutuste kohast.

Öömajaks saime kaks vagunelamut – üks meile ja teine Atsile. Et treilerite ümbrus liiga porine ja läbipääsmatute lompidega poleks, oligi vaja pinnast multšiga täita. A noh, eks ta oli vesine ikka. Pildil vahemaa majast meie treilerini.

imgp0646

Vahepeal tegime lõbusamaid töid ka. Näiteks pesime puhtaks pererahva purjeka Beluga – see oli hea töö ühel päikest täis jaanuaripäeval Berkeley jahtsadamas.

menatwork

Loomulikult käisime ära lähikonna sekvoiametsas – viibime ju rannikusekvoiade (sequoia sempervirens) levialal California rannikul – Armstrong Redwoods State Natural Reserve’is ja kummardasime kolonel Armstrongi ees. Aitäh, Leland, kes sa meile seal giidi tegid! Armstrongis saab näha osa neist vähestest järelejäänud rannikusekvoiadest, kes on teadupärast tänapäeva maailma kõrgemaid elusolendid ja kelle juurde loodushuvilised korraldavad isiklikke palverände. Vanimad ja kõrgemaid kaitseb osariigi looduskaitse ja nende täpne asukoht on nende säilimise huvides salastatud. Igal juhul ei asu ka siin, Armstrongis. Siinse loodusreservaadi vanim asukas on kolonelihärrra ise, oma 1400 aastat vana.

imgp0466

Päeval pärast seda, kui Eesti kuulutas välja oma õnnetu rändrahnu-brändi, jalutasime ühes Santa Rosa parkidest ja sattusime tagasihoidlikule kivikülvile. Neid on seal ohtralt, pisemaid ja suuremaid.

imgp0609

Tuli ette ka päevi, mil väljas kohe mitte midagi teha ei saanud ja mul olid juba peaaegu kõik koerakarvad tubades tolmuimejasse imetud ja kanad toidetud. Siis panime kokku puslesid. Näiteks sellise ägeda, kolm päeva võttis aega:

imgp0716

Ja rääkisime Sachaga Ameerika ja Eesti sünnitusabist ja vanemahüvitistest, Johniga e-Eestist ja muusikast, Rose’iga toitudest ja elust, Sacha isaga sellest, et kortsud kaunistavad inimest ning nende kõigiga sellest, mis on see, mis on väga Ameerika ja mis see, mis võiks olla väga Eesti. Kaks nädalat selles suures sõbralikus mesilassülemis koos kõigi pereliikmete ja kümnete sõprade-tuttavatega, kes sealt läbi käisid, oli ühest küljest väga pingutav ja raputav suhtlusaeg, teisalt põhjalik ja rikastav maailma ja enese tundmaõppimise koht. Tööd kui sellist oli vähe, aga see-eest tegime külluslikult tööd elu usaldamisel ja õppides ego-vabalt vastu võtma seda, misiganes hommik meile toob. Nagu muiates ütles meie saabumise õhtul tütarlaps, kes elab aeg-ajalt meie võõrustajate juures (või pigem on ühe toa nende majast täitnud oma asjadega), aga ei ole nende tütar ega sugulane: “Welcome to the madness!” Aitäh, et lubasite meil osa saada oma avatud, külluslikust, naeru ja inimesi armastavast ning inimlikke eksimusi sallivast elust, Sacha, John ja Rose!

farewell

 

2 Comments

  1. really lovely story

Leave a Reply