Tuulemarjamaa

Et kõigil oleks hea

IMGP9714

Kuidas reisida aeglaselt

| 0 comments

Selle aasta jõulud on enneolematud. Ma pole kunagi varem veetnud talvist pööripäeva ega jõulupühi ega aastavahetust Portlandias. Linnas, kus Ameerika 90ndate unistused on siiani elus ja kus noored inimesed saavad otsekohe pärast kooli lõppu pensile. No et ajaviiteks midagi purkidesse marineerida, rattaga sõita, kunsti ja joogat ja näiteks elektripirne teha. 

Oregoni osariigi suurimasse linna Portlandi saabusime me kuus päeva tagasi ja jääme veel kaheks nädalaks. Mulle meeldib nimetada Portlandit kuulsa sketšisarja järgi Portlandiaks, sest see on minu ettekujutus sellest linnast. Ja kodus, kus me siin peatume, on vaat et igast nurgast tunda seda vabadust teha ise ja omamoodi; mitte tarbida, vaid luua. Portlandia-vaibidest kirjutan ma järgmises postituses pikemalt, praegu aga katsun lahti harutada selle aeglaselt reisimise idee. Mulle see kangesti meeldib!

Kanadas olles leidsin netist hulgaliselt soovitusi, kuidas reisida ilma, et peaksid panka röövima. Eriti tähtsad on need soovitused juhul, kui reis on planeeritud mitmekuuline – pool aastat tuleb meil kodust äraolekut juba varsti kokku, kuigi ma ei tea, kas kolmekuulist Vancouveris-olekut saab päris reisiks nimetada – ja peaaegu kogu perega – nagu meil. No seiklus igatahes. Mõnda soodsat reisimisviisi olin teadnud-aimanud ka varem, nüüd aga tuli neid aina juurde. Kuidas siis reisida?

Kui reisibüroode pakette võib võrrelda reisimise laia ja sileda asfaltteega, siis komme osta lennupiletid ja koostada ise marsruut, vaadates ise kohal olles soodsaid hotelli-motellipakkumisi oleks nagu jalgrattatee selle kõrval. Mitmel juhul soodsam (või ka mitte), aga vabadust on kindlasti rohkem. Mitmed mu tuttavad teevad just nii.

Teine levinud komme reisida on minna külla mujal maal elavale sõbrale-sugulasele. On mõnus saada juhatust kohaliku elu tundjalt ja samas kohtuda üle hulga aja oma inimesega. Olen seda teinud korduvalt – aitäh, kes te mind ja mu pereliikmeid vastu võtnud /juhatanud / majutanud olete! Samas võib selle variandi puhul juhtuda ka nii, et tuttav eestlane viib sind kokku oma sõpradega, kes on ka peamiselt eestlased, ja tagasi tulles on sama tunne nagu mul kakskümmend kolm aastat tagasi, kui ma Austraaliast onu Jakobi juurest tulin ja taipasin, et olin 90% ajast käinud Välis-Eestis ja ainult 10% Austraalias.

Hea viis kulusid jagada on reisida sõbraperega koos ja ööbida telkides. Kui lapsed olid väikesed, tegime seda koos armsa sõbranna Sanne ja tema lastega üksvahe igal suvel, nii Eestis kui lähiriikides.

Kui tahaks reisides rohkem teada saada kohaliku elu-olu ja inimeste kohta, kogeda, kuidas nad elavad, mida söövad ja mida koos teevad, tuleb kõne alla kodumajutus. Selle variante leiab netist mitmeid, paljud turismiettevõtted pakuvad neid ja ka lihtinimesed, viimaste leidmiseks on kõige tuntum sait ilmselt Airbnb. Samas võib sellega alt minna, sest Airbnb-s ei reklaami end mitte ainult need, kes oma kodust toa või diivani välja üürivad, vaid ka turismiettevõtted. Mina olen tänu Airbnb-le tutvunud inspireeriva ja stiilse Kimiga, kes Vancouveri jõukas elurajoonis annab üürile vinge camperi ja kelle juures me tänu kokkusattumustele jõudsime paariks päevaks ka tõeliselt väärikasse villasse elama. Tänu sellistele pärlitele saab kohalikust elust tõesti hea pildi – juhul muidugi, kui sul on raha, et majutuse eest maksta, ja sa tahad majutuse pakkujaga suhelda.

Aga on ka võimalusi, mille puhul majutuse eest maksma ei pea.

Juba paar aastat olin ma kursis wwoofimisega – võimalusega elada ja töötada farmides üle maailma ja saada oma töö eest tasuta majutus ja ülalpidamine. Luua-kooli kursaõde Karin näiteks kuulus mõnd aega selle Eesti-haru korraldajate hulka ja küllap tema käest saab siseinfot, kel vaja:-)

Kanadas taasavastasime workaway – eelmisega sarnase, ent laiema võimalusteringi. Kui wwuufijad elavad-töötavad peamiselt (mahe)talumajapidamistes, siis workawayeierid (palun vabandust omaloominguliste värd-toorlaenude pärast!) saavad valida majutuse ja töö kas talus, suurlinnas või alevis, ja saavad võtta osa alles alustavatest ja juba käivatest päris  ja vähem hulludest projektidest. Teha aiatöid, koristada maja, hoida lapsi, ehitada savimaja. Oma majutuse ja ülalpidamise saad vastutasuks 4-5 tunni töö eest päevast. Oled osa perest või kogukonnast ja saad sedakaudu kogemuse nende elust ja tõekspidamistest ja kohalikest kommetest. Meie oleme end ka ühte sellisesse sisse möllinud ja läheme oma esimesele mujaltöötamise-tripile jaanuaris Californias.

Ja nüüd jõuan ma põhjuseni, miks me Portlandias oleme. Siia tõi meid veel üks võimalus aeglaselt reisida ja saada endale aega kohaliku eluga tuttavaks saada, ilma et peaksid muretsema hotelliarvete pärast: majahoidmine ehk võimalus pakkuda oma teeneid maja- või lemmikloomade hoidjatena ja saada vastu tasuta öömaja. Siin on koduleht, mida võiks nimetada reisihimuliste Majasokkude märjaks unenäoks – housecarers.com. Sellel saidil saavad kokku need, kes tahavad oma puhkusereisi ajal kedagi, kes nende kodu ja lemmikloomi hoiaks (ja kes ei soovi selle eest maksta), ja need, kes tahaksid reisida ja mõnd aega mujal elada (ja kes ei soovi selle eest maksta). Nii hea on elada maailmas, kus kõik on võimalik! Nii saab kohe teise vaatenurga ka see sissejuurdunud teadmine, et “tahaksime koera võtta, aga me tahame ka reisida – ja kuhu siis see koer panna?” Ja seegi: “mure on maamajaga – talvel käime me seal harva, aga sissemurdmisi on nii palju…” Vahest ei peakski panema uksele suuremat lukku, vaid mõtlema raamist välja ja oma uksed hoopis lahkelt lahti tegema?! Lubada oma onnis elada mõnel muhedal reisisellil, kes ajutist peavarju vajab ja samal ajal su varandusel silma peal peab. Tulemuseks on puhas win-win olukord ja kõigil on hea:-)

Meil on siin juba hea. Kuidas muidu kui ilma housecarers.com-ita saaksin ma võtta jõulu esimesel pühal kohvitassi kätte, tõmmata jalga Kristi kootud sokid ja peesitada võõra riigi armsas tagahoovis nii selgelt turismipiirkonnast eemal… ja tunda ennast peaaegu nagu kohalik? Ja olla oma kohanemise ja tutvumisega nii aeglane, nagu üks Kaksik üldse olla oskab:-)IMGP9714

Meie hoidja-karjäär (kas pole kaunis sõnapaar!?) sai niisiis alguse majakesest Portlandi äärelinnas, kus elavad Corrie ja Aarynn, nende kassid Tazzie, Moxie ja Willow ning kanad Zelda ja Gertie. Meie ülesanne on anda seni, kuni perenaised veedavad jõule kaugel vanemate juures, kõigile siinsetele elavatele hingedele süüa, rohtu ja armastust, tuua post tuppa ja vaadata, et maja korralikult soe ja korras püsiks. Koristame ja lilli kastame muidugi ka.

Kassidel võttis paar päeva aega, et meiega harjuda, aga nüüd, mil ma neid ridu kirjutan, on nad kõik kolmekesi mu ümber patjadel ja mõnulevad päikeselaikudes. Hommikul mängisime Atsiga üksteise võidu nendega ja tegime oma hoolealustest pilti.

Siin nad on. Willow (13). Vöödiline hea tervise ja kaunite kaardus vurrudega proua. Algul kõige ujedam – elas esimesed päevad peamiselt voodi all – aga nüüd kõige mänguhimulisem. Käitub nagu oleks kassipoeg – ajab taga hiirt ja linnukest, poeb kasside spordisaali ehk kuubikuse ja veeretab end seal edasi-tagasi.

IMGP9669

Moxie (13). Kergelt ülekaalus, imekaunilt läikiva halli kasuka ja tohutu suurte siniste silmadega kassiproua. Meeldib jälgida liikuvaid esemeid ja seda, kuidas Willow mängib, aga lööb ka ise vahel sekka. Võib algul võõraste peale susiseda, aga samas esimene, kes mulle sülle ronis.

IMGP9750

Tazzie (17), siiamlane. Kõige rohkem perenaistesse kiindunud ja hoiab siiani kõige enam omaette. Saab hästi läbi Willowga, need kaks magavad sageli koos. Aga pilditegemisest vanaproua suuremat ei hooli, mul polegi kahjuks head võtet tema siiamlase õhtumustast näost… veel.

IMGP9784

Siin üks õhtune Atsi tehtud pilt, kus kõik koos.

kitties_PXD

Kaks kana – Zelda ja Gertie – elavad tagaõues oma aedikus ja on üsna tagasihoidlikud tegelased nagu kanad ikka. Kaamera eest jooksevad kibekähku majakese kõige kaugemasse nurka õrre taha. Aga muidu on stiilipuhtalt free range chickens!

IMGP9746

Mis viga sellise seltskonnaga aeg maha võtta ja liikumiste vahel kohalolemist nautida. Muide, sain jõuludeks kella.

IMGP9777

Täpselt minu kell! Kuigi aeg-ajalt tahaksin vastu vaielda selle sihverplaadi juhtmõttele – whatever, I’m late anyway –  kõlab see minu olemusega kenasti koku. Ma ei pannud sinna patareisid kah sisse! Las mu kell näidata nüüd tükk aega kolme. Niikuinii on mul kasutada kogu maailma aeg.

 

 

Leave a Reply