Tuulemarjamaa

Et kõigil oleks hea

IMGP9884

Kuidas reisida aeglaselt 2

| 0 comments

Kuna mu eelmine sissekanne tõi hulga küsimusi, et mida see reisides paigalolemine ikkagi annab, kuidas täpselt me selle koha saime ja kas inimesed ei karda võhivõõraid oma koju lubada, siis jätkan samal teemal. Tundub, et aeglase reisimise aeg on käes.

Aeglus ei tähenda siin ju pelka ‘kilpkonnatempos venimist’, nagu sünonüümisõnastik aeglase kohta ütleb. Soovitan aeglust mõista kui süvitsiminekut, turismindusest puutumata kohtade ja inimeste avastamist, sissevaadet sellesse, mis on sellele kohale olemuslik. Enda jaoks tähenduste loomist ja enesest pimedate nurkade leidmist.

Käisin eile siinse kohaliku linnaosa, Woodstocki raamatukogus. Mulle meeldib kõikjal, kuhu jõuame, külastada raamatukogu, ja enamasti olen seda teinud ka. Raamatud tekitavad otsekohe hea tunde, ja peale selle on seal sõbralikud raamatukogutöötajad, kes teavad kohalikku elu, kel on linnakaart ja kes on meelsasti nõus oma lemmikkohti soovitama. Nagu kohalikud turismivabad fixerid!

Woodstocki raamatukogu on tilluke ja otsani inimesi täis. Astun ajakirjastendi juurde ja esimene, mille kätte võtan, küsib oma kaanel: “How do you travel?” Persooniloos avaldab Blake Mycoskie, üks tänapäeva Ameerika mõjukamaid noori sotsiaalseid ettevõtjaid, ärimees, kes algatas ärimudeli One for One (iga müüdud kingapaari/prillipaari/raamatu kohta üks annetatud paar vaesuses lapsele, kes seda vajab) oma kogemuse reisimisest: “More and more people are looking to have meaningful experiences in travels.”

See tähendusrikkus käib aeglase reisimisega kaasas. Kui oled kohal ega libise kiiresti üle ja edasi, tekib sul võimalusi kohalikust elust midagi teada saada, midagi õppida, mis võib muuta midagi sinu elus. Sul tekib aga ka võimalus kohalikule elule endast midagi anda. See viimane on turismi kõige ilusam põhjus: inimene ei reisi mitte ainult selleks, et midagi saada, vaid ka selleks, et midagi anda. Get away, give back, ütlevad nad siin sellise reisimise kohta. Ökoturismi üks mulle sümpaatsemaid ideid on, et turisti raha peab jääma kohalikule ettevõtjale. Saab aga anda ka kohalikule inimesele, kes ei ole ettevõtja. Ja see ei pea olema raha.

Mycoskie viitab siin vabatahtlikule osalemisele sotsiaalsetes projektides. See pole võõras ka Eestis, netist võib leida mitmeid võimalusi, kuidas vabatahtlikuna välismaale minna. Vabatahtlik töö on mujal maailmas hinnas, seda peetakse normaalseks osaks elust ja küsitakse CVdes. Ja kuigi kohaliku kogukonna heaks on ajutiselt kohal viibides ehk keeruline muud anda kui raha, saab korralikku kodutööd tehes anda ka muud. Mycoskie toob kaks näidet: võimaluse aidata oma reisidel vabatahtlikuna autistlike laste surfilaagrite läbiviimist USA lääneranniku surfikohtades – armas idee, mis sündinud profisurfaja Israel Paskowitzi kogemusest enda autistliku pojaga (surfershealing.org) – või minna ja jalutada varjupaiga koeri Hawail (mauihumanesociety.org).

Aga endiselt võib vabatahtlikult endast midagi anda ka täitsa tavalisele inimesele siin planeedil, ei pea tingimata otsima puudeid ja äärmusi :-) Workaway-reisimise puhul toimub andmine selgemalt – annad kokkulepitud töötunde pererahva juuresolekul; koduhoidmise ehk housesittingu puhul annad sa samamoodi oma aega ja oskusi, tähelepanu ja hoolt, lihtsalt kontrollivat silma pole peal. Võib olla ka, et sa lood lisaväärtust – näiteks mina olen meie Portlandi hoolealustest hulga pilte klõpsinud, neid perenaistele saatnud ja tundnud, et see, nö lepinguväline boonus, on neile loonud palju rõõmu.

Enda aega ühele kohale pühendades saad sa aimu, kuidas siinmaal tavalist elu elatakse. Saad teada, kuidas maitsevad Ameerikas kodutehtud soolakurgid. Õpid lõpuks ometi prügi sorteerima. Saad aru, et väga palju hooletust aias sulle ei meeldi, aga mõõdukal hulgal casual suhtumist on mõnus. Vaatad perenaiste pilte külmkapi küljes ja tuletad fotode ja varustuse järgi nende huvialasid ja tunnustad nende eelarvamustest priid eluhoiakut. Tunned, et nii on hea viis maailma näha. Loed üle, mitu halli oravat jookseb majaesisel seedripuul ringi (kuus? kaheksa vist ikka) ja teed tähelepaneku, et kui Vancouveris koerad ei haukunud, siis siin teevad nad päris kõvasti häält. Luusid lähikonnas ringi, käid kohalikes kaltsukates, satud kõige tähelepandamatumasse parki majade vahel, mis on umbes sama suur kui Werneri kohvik Tartus.  Vaatad elumajade värvi ja tarasid nende ümber ja mõtiskled autode külluse ja kõnniteede puuduse põhjuste ja tagajärgede üle. Küsid vastutulijatelt, kuidas neil läheb. Mõtled, millest see tuleb, et Vancouveris kogesid sa selliseid juhuslikke, viisakusvormidest alguse saanud pikaksvenivaid vestlusi tänaval või poes iga päev, siin aga oled sageli esimene, kes oma how are you doing’u poetab ja vestlust edasi arendab. Avastad enda kohta (uuesti), et vahel võid sa olla täiega bitch, ja sulle ei peagi andeks andma. Õpid (ikka veel) mitte kogu aeg töötama, töötama, töötama. Saad aru, et sulle meeldib rändamiste vahel natuke kerra tõmbuda. Oled seal keras ja vaatad, kuidas päikesekiir mööda põrandalaudu liigub,  ja naerad kõhu valusaks, kui näed fotot, mille sa äsja tegid haigutavast kassist, mis aga fotol näeb välja, nagu oleks su hoolealune äsja kuulnud head anekdooti…

IMGP9847

Ja siis saad aru, et sa ei suuda vist iialgi nii palju magada nagu kassid – kuigi puhkamist on meile soovitatud nende pealt õppida – aga koos nendega mõtlikult päikeselaigus lebada ja aknast välja vahtida meeldib sulle küll.

IMGP9884

***

Minu jaoks oli koduhoidmise idee võõras ja kõle, enne kui sellega Kanadas tuttavaks sain. Hm, mõtlesin, kuidas ikka nii on, et kas pole siis tuttavaid, keda paluda kodu ja kasse ja koeri hoidma? Siinkohal tervitused neile, kes te läbi aegade mind kui tuttavat oma kodu hoidma lubanud olete – oli puhas rõõm te koeri ja lambaid kantseldada, Laivi, ja oh seda vallatut kutsikat sul, Heidit; sugulastest ma ei räägigi:-)

Kui ma mõtlen koduomaniku seisukohalt, siis on mul nüüd siin olles tekkimas tunne, et tuttavaid oma kodu või lemmikuid hoidma paluda polegi nii kerge. Igaühel on ju oma töö ja kiire ja kuidas ma talle selle lisaülesande annan…. Ilmselt püüaksin ma oma kodu hoidma leida kellegi, kellele see kasuks ja rõõmuks oleks. Kes vajaks kohta, kus olla, kes tahaks suveks maale või kelle puhul ma saaks talle teinekord teene vastu teha. Näiteks tema kodu või loomi hoida.

Selliseid vastastikuste vajaduste rahavabu vahetusi housecarers.com vahendabki.

Aga ikkagi, võõrad inimesed sinu koju? Kas ei ole nii siiski oht, et nö koduhoidjad tulevad ja teevad su maja tühjaks? Või vähemalt teevad midagi katki ja kriibivad ära. Jaa, see oht on olemas. Aga üldiselt võttes on see oht alati, siis ka, kui lased uue inimese oma ellu – ja noh, kõige suuremaid sigadusi teevad sulle ju lõppeks ikka su oma lähedased:-) Housecarers.com on registreeritud kasutajatega koht, kus saidiomanikul on igaühe andmed teada. Saidil jagatakse tagasisidet nii kassihoidjate kui kassiomanike kohta. Suuremad šansid kokkulepet saada on neil, kel juba referentsid olemas. Ja seda diili ei tehta ka nii, et kirjutan majaomanikule ja tema ütleb vastuses, kuhu ta majavõtmed paneb. Omanikud tahavad valdavalt enne telefonis rääkida või kokku saada. Et aru saada, kas see inimene kui persoon sobib neile ja nemad talle.

Aga siiski on selle teenuse kasutamine ja pakkumine kõige rohkem usalduse küsimus. Kas ma pigem usaldan võõra oma majja või pigem mitte? Kas ma arvan, et kui ma tellin majahoidja tasulisest teenusest, on minu maja ja loomad rohkem kaitstud kui tasuta teenuse puhul? Mulle meeldib mõelda, et inimesed saavad omavahel usalduse pinnal palju vastastikku kasulikke kokkuleppeid teha. Ja mulle tundub, et kui raha vahelt välja jätta, on inimesed palju hoolivamad ja kummagi poole heaks tehakse palju rohkem. Muide, selsamal housecarers-saidil on hakanud levima uus komme – on hakatud küsima raha maja hoidmise eest ja siit püüavad tööd saada kutselised majahoidjad. Siin end reklaamivad majaomanikud pole sellest muidugi huvitatud ja sestap on mitnel kuulutusel märge: see on pakkumine, mille puhul kasu saavad mõlemad ja raha omanikku ei vaheta.

Aga meie esimesest diilist siis. Kuna meil USA telefoninumbrit pole, saime me Portlandi perenaistega enne kätelöömist kokku. Ja olime enne nendega korduvalt kirjutanud ka. Sobis!

Esimest kokkulepet saada on ilmselt kõige raskem. Meil oli see kolmas koht, kuhu ennast pakkusime. Ma kujutan ette, et mõte lääneranniku-tripil olevast Ida-Euroopa perest oma kodus ei pruugi kõigile ameeriklastele kõige usaldusväärsem tunduda… Aga samas saime ka tunnustust, et nii ägedad oleme, mõtle, rändavad perega; ainult et neile ei mahu rohkem kui üks hoidja. Paljud kohad otsivadki vaid üksikut oma varandust hoidma.

Igatahes võttis Portland meid ilma igasuguse imestuseta vastu. Tundub olevat piisavalt eelarvamustevaba koht ja sellest ma järgmises postituses kirjutangi, ausõna.

 

Leave a Reply