Tuulemarjamaa

Et kõigil oleks hea

IMGP0800

Kolm kohtumist San Franciscoga

| 0 comments

Olen oma kirjutamistesse pika vahe jätnud ega kipu nüüd postitustega enam täpset ajajoont järgima. Jaanuari algul sõitsime Portlandist maja ja kasse hoidmast lõunasse, San Franciscosse, kus otsisime nädalakese selle linna värve ja lugu. Kaks nädalat hiljem olime taas SFs, seekord paariks päevaks. Valisime ööbimise kolmes erinevas linnaosas, nii saime kokku kolm omanäolist kohtumist linnaga, mis mulle seni, Eestist vaadatuna oli paistnud kui värviline vabameelne hipi-pealinn. Teate ju küll, when you’re going to San Francisco, be sure to wear some flowers in your hair ja nii edasi. 

Muidugi olen ma kaugel sellest, et võiksin väita end SFd tundvat. Need kolm põgusat kohtumist moodustavad mosaiigi minu isiklikust San Franciscost ja siiagi saan ma sellest mosaiigist kirja panna vaid killukesi. Need on minu killukesed ega pruugi sugugi kokku sobida kaaskodanike mälukildudega.

Portlandist saabusime SFsse rongiga. 18 tundi sõiduaega muutus reaalis 22ks, aga mitte pelgalt sellepärast, et Amtrak ehk kohalik rongifirma ja graafikust mahajäämine on ameeriklaste jaoks sünonüümid. Jaanuari algul olid Põhja-Californias suured üleujutused. Sadas nii palju, et kohalikud ei mäletanud teist sellist talve, ja samal ajal sulas lumi (kah sel aastal rekordkogustes) mäetippudelt. Paljud maanteed olid suletud ja ka rong otsis ümbersõiduvõimalusi või oli sunnitud end lihtsalt aeglases tempos läbi lompide pressima.

Meie rong kuulub nö Ameerika maamärkide hulka – esiteks on rongiliiklus siin juba iseenesest tähtis ajaloo ja kultuuri osa ja teiseks oli liin ja rong, millega sõitsime, üks siinseid kaunemaid – nn Coastal Starlight, mis sõidab piki läänerannikut Seattlest Los Angeleseni välja. Valisime magamisvaguni, kuhu kolmekesi kenasti ära mahtusime ja kus oli tõesti mõnus. Lahkusime Portlandist, kuhu päev varem oli maha sadanud lumi – kohalike suureks imestuseks! – ja saabusime järgmisel hommikul Californiasse, kus meid võtsid vastu mudavett täis madal-alad ja vihmavett täis õued.

IMGP0142

IMGP0174

Maapind tundus kuivem sedavõrd, kuidas me SFle lähenesime, ja kui me Emeryvilles rongist väljusime, paistis jälle päike. Linnatänavate vee ärajuhtimise torud olid niisiis korralikult toiminud:-) Siin linnakeses oli meie ümberistumiskoht – rong jätkas teed lõunasse, SFi reisijaid ootas aga buss koos erakordselt kurja bussijuhiga. Minu kogemus ütleb, et just bussijuhtide seas võib Põhja-Ameerika kõige ülbemaid tegelasi kohata. Emeryville’i oma oli must mees, kes armastas preisi korda ja nautis silmanähtavalt olukorda, kus tema oli boss. Ta kamandas reisijad bussi ette järjekorda ja kohe seejärel kaks meetrit kõrvale astuma, kuna täpselt sama teed pidi jõudis kohale masin meie pagasiga. Selge, et kutt teadis, et just seda kitsast kohta kasutab pagasimees sõiduks! Ta põrmustas pilguga igaühe, kes oma piletiga tema juurde jõudis ilma, et oleks oma kotid pagasikärult enne kätte saanud. Ja kui sa siis õnnelikult koos oma kottidega saabusid ja need maha panid, et talle piletit näidata, vaatas ta sulle otsa nagu vastikule jõnglasele, kes jätkab pahanduste tegemist, ja kamandas su kotte käes hoidma ja mitte midagi tegema enne, kui tema ütleb, kuhu need paganama kotid panna. Kord nägi nimelt ette, et pagas tuli eestpoolt lugedes kolmanda pagasiluugi ette maha panna, kuidas need lollid reisijad seda küll ei tea!?

Ebameeldivast vastuvõtust hoolimata jõudsid kõik reisijad suhteliselt elusalt SFsse. Buss poetas meid maha Fisherman’s Wharfil, kust me oma esimese ööbimiskoha poole jalutasime. Olin selle võtnud koha järgi, lähedal kaldapealsele, ja muidugi hinna järgi, sest SFs tundusid kõik öömajad umbes kaks korda kallimad kui meie senistes peatuspaikades. Europa hostel Columbus Avenue ja Broadway nurgal oli enam-vähem okei hinnaga- ja, võin kohe öelda, et see on teie koht, kui teid huvitavad öö-, stripi- ja seksiklubid ja teid ei huvita teps mitte öine uni. Ma kõiki viit meie majas ja nurga asuvat näljaste klubi pildistada ei viitsinud, sest terve esimese päeva ja poole teisest kah takkapihta valas hirmsat moodi vihma, a eks nad kõik ole ühtemoodi lõbusate tüdrukutega kaetud.

IMGP0198

Hosteli all tegutsev stripiklubi pani oma tümpsu käima kella 6 paiku ja lõpetas ilmselt kl 2 öösel… usutavasti on ka SF linn, mis ei maga kunagi, nii et väsinud rännumehel tasub tõesti investeerida väga headesse kõrvatroppidesse.

IMGP0201

Järgmiseks ööks palusin ma meid korrus kõrgemale kolida, ja seal oli tõepoolest võimalik magada.

Sellest esimese öö mürglist hoolimata tajusime siinkandis teravalt neid mõnusaid ajaloolisi vaibe, mida otsima tulime. Just siin, North Beachi ja Chinatowni piirkonna ühinemiskohas, näeb jälgi SF biitnikest. Otse hosteli nurga taga stripiklubide vahel Broadwayl asub biitnike muuseum.

IMGP0219

Ja üle tee tegutseb siiani Ameerika kultuslik kirjastus ja raamatupood The City Lights – see, mis asutati 1953 ja mis sai kuulsaks pärast Allen Ginsbergi poeemikogu “Howl and Other Poems” avaldamist.

IMGP0239

Sada meetrit eemal algab Hiinalinn ja ka selle piirilt leidsime (peale maitsva toidu) jäljed Jack Kerouac’st.

IMGP0244

Hiinalinn on värviline, lärmakas ning kaupu, lõhnu ja inimesi täis tuubitud. Siin näeb põnevaid tüüpe, nagu see roosades liibukates kehva hambumusega keskealine naine, kes varahommikul oma vihmavarju, käekoti ja kasettmagnetofoni tänavale maha paneb ja veidrat, ainult talle arusaadava rütmiga tantsu tantsima hakkab. Siinsamas algab SF Väike-Itaalia piirkond koos oma kuulsate restoranidega, The Stinking Rose näiteks. Ma pole veel harjunud selle meeletu kirevusega, mida tekitavad müürimaalid, murals – siin on iga maja seinad täismaalitud ja jalutuskäik tänavatel on kui külastus kohakunsti näitusele.

Meie teiseks peatuspaigaks saab Marina piirkond, täpsemalt Lombard Street – SF ajalooline kaubitsejate piirkond, mis jookseb pikalt kalaturu ja Golden Gate silla vahel. Tõuseme oma täistuubitud kottidega üles mööda järske SF tänavaid, sealhulgas rühime piki kuulsat maailma kõige käänulisemat tänavat Lombardil, mis on ühtlasi ka üks järsemaid…. hingemattev kogemus igas mõttes.

IMGP0254

Meie teisest öömajast saame kenasti jalutada Fisherman’s Wharfile – kus suvalise mütsipoe kutt pakub meile otsa vaadates, et me oleme küllap vist Eestist, – ja uurida aupaklikust kaugusest seda kurikuulsat Kuldset silda. Siin, meie kõrval elab oma elu SF keskklassi Chestnut street oma 20ndatest pärit hoonete, kauplustega ja hommikuselt jooksult kohvi jooma tulnud kohalikega. Siin juba lõhnab, õitseb ja helgib päikese käes lilleke ja ma tean, et nii kuuma jaanuari pole põhjamaa tüdruk iial varem kogeda saanud.

Kõnnime SF lahekaldad avastama ja hingame mereõhku siinsete Vahemere-stiilis väga korras valgete elamute vahel väga laiadel tänavatel. Siit saavad alguse ka meie kaks ristiretke hipilinna südamesse Height-Ashburyle ja Golden Gate Parki – mis viivad meid läbi samuti väga laiade tänavate, kuid nüüd juba hoopis teistsuguste majade vahelt. Lombardi ja Heighti tänava vahele jäävad need kuulsad värvilised viktoriaanlikud, kitsad ja kõrged korrusmajad, mis minu jaoks on no nii San Francisco.

IMGP0295

60ndatel olid just Heighti ja Ashbury tänavad need, kuhu kogunesid vabadusest ja armastusest unistavad noored üle Ameerika. Lilled olid kõigil kenasti peas ja algas 67. aasta armastuse suvi:-) Siin elasid kunstnikud ja muusikud, näiteks hipiajastu staarbändi Grateful Deadi laulja Jerry Garcia maja on praegu turistidele suur vaatamisväärsus. Astume sisse Amoeba Musicusse – plaadi- jm muusikavidinate kultuspoodi, mille turvamees teatab muuhulgas, et tunneb tüdrukut Eestist. Siin on peaaegu iga majasein muralitega kaetud – seda kommet näen ma muidugi peaaegu igas läänekalda linnas.

IMGP0320

Mind üllatab, kuivõrd saab siin ka praegu tajuda vabameelsust ja kuivõrd on siin näha hulkureid, ägeda välimusega rändureid ja kunstiinimesi. On ka neid, kes tukuvad poeseinale toetudes, aga neid pole palju ja üldine norm on, et politsei äratab nad üles ja palub lahkuda. Turiste on muidugi ka, aga õnneks pole siinseid poekesi rünnanud euronormid. Kõik on casual, olemata räpakas casual.

IMGP0409

Ja muidugi on siin kõik väga kallis. Kanep on ilmselt ka kallis, aga selle hinda me teada ei saa. Atsile pakutakse seda tänavanurgal, aga peale ei suruta, aetakse hoopis mõnusat loba, kui teada saadakse, et too pikk kutt on alles 16. Kanepimüüjaid võib tänaval mitmeid näha. Ja enamikel hulkureist on siin kitarr ja/või koer kaasas. Teadagi, kaks head viisi, kuidas turistidele meeldida.

IMGP0329

Pisut metsikumaks läheb pilt Golden Gate pargis. Siin on teada-tuntud kanepisuitsetamise ja seenesöömise koht, kuid eks siin pruugitakse ka fentanüüli ja muud karmi kraami. Kui ilm on ilus, kogunevad siia parki vanad ja noored hipimeelsed, mängivad trumme ja teevad kanepit. On isegi koht, mida kutsutakse Hippie Hilliks, a seda leida meil ei õnnestu. Politseid on näha, aga tundub, et nad pigistavad siinkandis tänaval kanepi müümise ees silma kinni.

Siis sõidame kaheks nädalaks Põhja-Californiasse Workawayle ja kui sealt tagasi tuleme, teeme endale veel kaks päeva San Franciscos. Seekord ööbime kesklinnas, 5 minuti jalutuskäigu kaugusel Union Square’ilt, hotellis Adante. See on üks neist SF majadest – kõrge ja kitsas ja välisseinaredelitega – ja meie tuba on tilluke nagu seebikarp. Oleme üsna piiri peal – meist ida pool on luksuslikud kaubamajad ja hotellid, läände ja lõunasse jääb aga linnadžungel oma metsikute elanikega. Veel pool aastat tagasi olid kodutute väed – neid arvatakse SFs olevat umbes 4000 – hõivanud Market streeti, linna suure uhke kaubatänava, siis aga kolis linn nad kaugemale lõunasse. Nüüd näeb kodutute telke Market streetist lõunas, nn SoMas – ja seal on neid tõesti telk-, kaubakäru- ja pappkastilinnakute kaupa. Aga nad “töötavad” siinsamas, ka meie hotelli Araabia-maitseid täis tänaval võib neid liikumas näha. Ja tegelikult näeb nende tõeliste linnadžungli sõdalaste jälgi kõikjal – San Francisco kaubandusliku keskuse servad on täis inimsitta, kust ja okset. Siin, põgenedes pealetükkiva inimliku viletsuse ja ükskõiksuse eest poshi Westfieldi kaubamajja, hakkan ma paremini aru saama linnainimeste soovist end lõhnastada – see tundub olevat suurlinna tänavamürkidele tõhus vastumürk, kiireim viis tunda end taas hoituna… või noh, lihtsalt inimesena. Hoitud inimesena tunnen ma end ka kaasaegse juudi kunsti keskuses, mida kindlasti külastada tahtsin ja kust leian killukese rahu mürast ja mürglist suurlinna tänavail.

Kui me teisel siinviibimise päeval Atsiga kinno läheme – kus siis veel vaadata hulginomineeritud Hollywoodi muusikali “La La Land” kui mitte USA läänerannikul?! – on minu peamiseks logistiliseks mureks see, milline tee valida tagasitulekuks, et jõuda pärast kino pimenevas linnas hotelli tagasi ilma, et peaks kogunevate linnadžunglisõdalaste kampade vahelt endale teed tegema. Kino – Alamo Drafthouse (see on dine-in cinema, soovitan, saab filmi vaadata ja süüa samal ajal kena õhtusöögi!) – asub Mission streetil, vaid tänavavahe võrra kodutute linnaosast eemal, ja ka siinsed elanikud on lärmavate, kaklevate ja möödujaid tülitavate kodutute murega linnavalitsust tüüdanud. Hotellimanager lohutab – “Mission street is not so bad” – ja tõepoolest õnnestub meil kampasid vältides hotelli tagasi jõuda.

Aga autokütusehaisuga segunenud, päikese käes aurava inimkuse lehk on minu jaoks nüüd üks suurlinna sümboleid. Sellele lisanduvad SF kesklinnas ilmselt igapäevased tuletõrjeautode kõrvu kinni toppima sundivad sireenid, mis kõrghoonete vahel su sirgeks ehmatavad ja meenutavad stseene mõnest zombi apokalüpsise filmist. Kohe-kohe näed inimesi paanikas tormamas ja nende järel liipavad noodsamad džunglisõdalased….

Aga siin on ka mõnusad majad ja ookean ukse all, mõnus kliima, vabaduse ja armastuse lõhna – kui oskad õiges kohas hingata – , vinged müürikunstiteosed ning muusikast ja kirjandusest hõõguvad paigad, täis mälestusi neist lilledest juustes… Mitmekihiline on see linn nagu sibul.

IMGP0800

Kolmanda kohtumise lõpul harutasin lilled juustest lahti – need olid kuivanud kah -, rentisime auto ja sõitsime ära lõunasse.

 

Leave a Reply