Tuulemarjamaa

Et kõigil oleks hea

Bixby_bridge_big_sur

Big Sur!

| 0 comments

Kolaki. Prõmm! Uus hoop. Ja veel üks. Veel kõvemini. Sepp on kruvikeeraja käest pannud ja kolgib nüüd jalaga. Motellimanager seisab kõrval, käed rinnad risti, ja noogutab: “Lööge aga kõvemini!” Ja kui Sepp lõpuks tagumise lõpetab, jättes eesmärgi saavutamata, viskab proua kildu: “Jaa, tundub, et teil jäi vist hommikusöök söömata!”

See kirjanduslik algus istutas end mulle pähe, kui me täna pärastlõunal Monterey poolsaare Marina linnakese motellis pesu pesta proovisime ja selgus, et pesupulbrit jagava automaadi sahtlid on põhjalikult kinni kiilunud. Palun juhatajalt abi, mille peale saabub Mehhiko-verd proua koos kahe kruvikeerajaga ja asub nendega sahtlit lahti kangutama. Sahtel jääb kinni ja proua asub seejärel teadjal ilmel seda kogu jõust kruvikeeraja käepidemega taguma. Sepp pakub härrasmehelikult oma abi ja nii see läheb, et kui kruvikeerajast abi pole, tuleb appi toore jõuga kangutamine, siis saapalöögid ja kõige lõpuks jonnaka sahtli töötlemine toolijalaga. Proua administraatori meelest on see kõik ülilahe, justkui tulekski Californias kõik kinnikiilunud automaadisahtlid suvaliste käepäraste riistadega lihtsalt lahti taguda. Kusjuures on näha, et ega nood kaks sahtlit täna oma tegevust lõpetanud olnud, error ilmutas pikaajalisuse märke. Lõppes see meie väike mehhiko-meelne seiklus sellega, et automaat järele ei andnud, proual ei õnnestunud leida motelli majapidajannalt mõõtlusikatäit pesupulbrit, mina keeldun poest suurt pakki ostmast ja nii lõigume me pesumasinasse lihtsalt natuke tavalist käteseepi.

Meie road trip San Franciscost u 200 km lõuna poole Monterey poolsaarele ja Big Suri on olnud kogu me reisi kõige kuumem ja kaunim. Pärast Workawayd (sellest kirjutan järgmisena) ja San Franciscot jäi meile viis päeva, enne kui lennukile istume ja Ameerikast ära lendame. Sõita maailma ühel parimal road tripi teeks peetaval road no 1-l, eriti selle Big Suri osal, on olnud me reisimõtetes üks enim unistatud väikesi unistusi. Tõsi, veel mõni päev enne siiasõitu oli see kõik küsimärgi all, sest mägede lume- ja vihmaveed on osa Big Suri rannikust lihtsalt ära uhtunud. Õnneks selgub, et vesi on liiga teinud vaid Big Suri piirkonna lõunapoolsele osale – ja me pääseme kuhugi keskele välja, jess!

Monterey poolsaarel tasub pikemalt viibida. Siin asub Point Lobos State Natural Reserve, mille matkaradu palun kindlasti käima tulla, kui keegi siiakanti rändama satub.  Vaatama seda kaljust rannikut ja kuulama neid lained, mis visalt vastu neid kaljusid pekslevad.

IMGP0850

Nuusutama siinse tuulepealse maa jässakate ja krussis küpresside ja mändide lõhna ja laskma end üllatada.

IMGP0872  Uurima neid kummalisi küpresse, mille oksad paistavad punakad – sest neil tunneb end hästi vetikas.

IMGP0856

Otsima, milline on siis õieti see mürgine tamm, mille eest eelmisel nädalal kohatud rännumees Leland meid hoiatas ja mis tekitab ebameeldivalt sügeleva lööbe mitmeks päevaks. Kuulama läbi lainemüra merilõvide haukumist ja hoidma silmad lahti, sest aasadel on Douglase iiris juba silma lahti teinud.

IMGP0879

Ööbime Monterey linnakeses ühes teeäärses motellis. Peremees on Indiast ja härdub peaaegu pisarateni, kuuldes mu nime. Krista, see on jumal Krišna, ütleb ta aupaklikult.

Sellest hoolimata ei jää me tema motelli kauemaks kui üheks ööks. Järgmisel päeval sõidame Big Suri. Päikest on nii palju, et valus hakkab, ja kuidas iganes see maailm ka sündis, see kant on igatahes välja kukkunud selline, et hinge võtab kinni. Lained ja krobelised kaljud rannikul, eemal taustaks pehmed rohelised lopsakad mäed.

IMGP0963

Õieti laiutab suurel osal kaljupealsest kummaline kolmnurkse lehega paksuleheline, mille nime ma ei tea, mis on aga orust kõrgemal peaaaegu kõik kaljunukid tiheda vaibana katnud. Netist vaadates selgub, et tegu on Ice Plantiga – Lõuna-Aafrikast pärit vöörliik ja erakordselt ahne sissetungija, kes lämmatab kogu kohaliku taimestiku. Eesti keeli söödav hotentotiviljak ehk hotentoti viigimari, mida üritatakse kogu maailmas kui agressiivset invasiivset liiki tõrjuda.

IMGP0977

Mõne eriti hingematva koha juures võivad minul teab-kust ilmuda pisarad, no nagu oleks nutumüüri juurde jõudnud, nagu Sepp selle kohta öelda armastab. Nutma ma täna siin ei hakka, isegi siis mitte, kui ühel hetkel märkan oma poega, kes on tükk aega istunud maalilises sälkorus kivil, ühel pool murduvad lained rannal mürgeldamas, teisel pool umbes miljon valget kallat õitsemas, nina ees mägioja ja ookeani kohtumiskoht. Kogemata ja otsimata oli ta leidnud Big Suri Calla Lily Valley – olin sellest lugenud, kuid ei teadnud, et just selles meie paljudest peatumiskohtadest see metsikute kallade õitsemiskoht asubki.

IMGP0997

Siin veedame me tükk aega. Kuulame.

IMGP1287

Siis istume autosse ja sõidame, istume maha ja vaatame ja ohkame rahulolevana ja sõidame jälle…. ja teeme kohustusliku turistifoto Bixby silla juures kah muidugi ära. Tuli välja eriti eepiline, aitäh Atsile!

Bixby_bridge_big_sur

Järgmisel õhtul sõidame siia kallade juurde uuesti, päikeseloojangut vaatama. Koos teistega, keda huvitavad õhtused liikumised ookeani serval.

IMGP1339

Sedavõrd, kui päike laskub, toimub kõrgel kaljul hotentotiviljakutega ime – rohelised varred hakkavad aina punasemalt, kollasemalt ja oranžimalt päikesekiiri murdma….

IMGP1392

…  kuni kogu pilt omandab täiesti ebamaised – aga samas nii kalifornialikud – värvid.

IMGP1427

Kaks järgmist ööd veedame Monterey linnakese naaberlinnas Pacific Grove’is – ja ma palun, et kui sa lähed ükskord Monterey poolsaarele, ööbi ka seal! Näiteks Butterfly Grove Innis või Monarch Resortis või ükskõik millises naabermajutuses, neid on seal kõik kohad täis. Või pargi oma camper ööseks sinnakanti. Seal on ilus, olemata magus. Muidugi on seal linnakeses mereäärne jalutusrada, kust ei saa kuidagi ära tulla, ja seal on lopsakas elusloodus. Palmid ja tohutu suured õitsvad aaloed muidugi, aga ka kümnete kaupa hülgeid, merisaarmaid, merelõvisid, eemal lahel võib näha mööduvaid vaalu, linnas aga kohtab julgeid linnukesi ja mustsaba-kitsi, ka viimased jalutavad otse tänava kõrval (pilt on tehtud liblikate aia tara tagant).

IMGP1274

Monterey on Ameerika monarhliblikate talvitumisrände sihtkoht. Nood lendavad siia Rocky Mountain’ilt, või noh, eks nad lendavad igasse kohta siinkandis, kus leidub milkweedi (eesti keeli askleepia), mida nende röövikud söögiks vajavad. Otse keset linna on liblikate pühamu, sanctuary, kus liblikaid on nagu pääsukesi laudauksel ja kus nad lasevad ka kehvema objektiiviga fotohuvilise endale päris lähedale.

IMGP1270

Ja siis muidugi need lahesopid, kus mõõna ajal kujunevad tidepoolid, mis on paksult elu täis. Meritähed ja tillukesed turban snailid ja merianemoonid ja vetikad ja karbid ja krabid ja muud tegelased, keda ma ei tunne.

IMGP1130

All pildil olev kompa haaras mu silma, hiljem lähemalt uurides selgus, et see ümar must-valge tegelane… et see polegi miski tegelane, vaid hoopis golfipall – Monterey poolsaar on hullult tihedalt golfiväljakuid täis.

IMGP1117

Ja lahel on purjekad ja päike loojub siin igal õhtul:-)

IMGP1145

Ja sellepärast ei lõpe ka jalutajate hoog siin lahe ääres. Seltskond valges kleidis tüdrukuga teeb pilte. Niisama, sest on ilus õhtu ja õhus lõhnab kevade järele.

IMGP1192

Küllap elab siinkandis kunstnikke ja tulevasi kunstnikke hordide kaupa. Maja torumehele ookeani ääres olekski ju raiskamine, nagu arvab Sepp.

Monterey vanalinnast leiab rõõmu ka kultuurihuviline minus. Siin on elanud kirjanik John Steinbeck (kes on muuhulgas, “Vihakobarate” kõrval kirjutanud raamatu ka Monterey peatänavast Cannery Row’st), siin on – khm – monument linna kunagisele Maadamile (ja ühele tema tüdrukutest) ja siin asub üks “Forrest Gumpi” filmist inspiratsiooni saanud söögiketi Bubba Gump krevetirestorane. Ja seda ma ütlen, et raha oskavad need ameeriklased kõigest teha ja viimsedki detailid on neil kah kenasti välja mängitud.

IMGP1438

IMGP1465

Ja nii hirmus häid ja stiilselt serveeritud aurutatud krevette pole ma mujal kuskil söönud.

IMGP1462

Ah jaa, kui siiakanti satute, siis selle Monterey poolsaare eelse linnake Marina, no tolle, kus Sepp nii tormiselt pesupulbri automaati kangutas, võite küll vahele jätta. Kõikidel linnadel lihtsalt pole seda oma selget attitude’i, seda oma spiritit, asugu nad pealegi sellises kaunis kohas nagu Vaikse ookeani rannik.

 

 

 

 

 

Leave a Reply