Tuulemarjamaa

Et kõigil oleks hea

Minu raamaturiiul

Tahtsin kirjanikuks saada juba koolis. Kindlamat kuju hakkas see unistus võtma ülikoolis. Ja näe, siin nad rivis tulevadki. Minu raamatud.

“Meie küla eided peavad pidu. Üks muhe kokaraamat.” 2011

Koos Sandraga tehtud maailmatu hea raamat. Mitte ainult koka-, pigem elustiiliraamat. Ja on ausalt hea!

Esiteks on Ave Nahkur oma mehe, sõprade, loomade ja eitedega niivõrd naljakad tegelased, et neist ei saagi igavat raamatut teha.

Teiseks on Sandra pildid omaette lood. Nagu piltpostkaardid, vaata ja unista.

Ja kolmandaks olen ma selle raamatu tegemise aastaga nii kenasti eitede lainele saanud, et selle lugemine on lihtsalt mõnus! Siiamaani võtan vahel, kui tuju kehv, eideraamatu kätte ja loen jupikese siit või sealt. Näiteks Impsist. Millegipärast hakkan selle koha juures – “Ave ütleb, et Imps on natuke linnu nägu. Nagu oleks kotkas või midagi”  – nii hirmsasti itsitama, et kukun toolilt maha. Paras mulle kah, kes see täie mõistusega inimene siis ise oma raamatut kiitma kukub!

 

Vanad head õuemängud.” 2010

Minu neljas mänguderaamat. Sedakorda neist mängudest, mida õues mängida saab. Kui mu noorem poeg väike oli, kihas meil Supilinnas mõnus agulielu – lapsed hommikul õue ja õhtul poristena tuppa. Palju mänge siin raamatus on nende igapäevasest repertuaarist, mida ma õhtuti poiste käest uurisin (“Aga mida te täna mängisite?”), a eks ma korjasin mängupärimust ikka mujalt kah. Lauri tegi ilusad pildid juurde. Ja üks väga soe suvi oli see 2010. aasta suvi. 

Muide, kõige popimad olid laste seas ikkagi kullimängud. No need, kus joosta saab.

Mäletan, kuidas palusime end kaaneteoks Emajõe äärde tuttava Marju avarale hoovile ja muudkui lasime lastel heki vahel välja joosta. Madli, Mats ja Miina olid väga koostööaltid – mida rohkem jooksid, seda rõõmsamaks muutusid. Ega siis iga päev ei juhtu, et keegi peab väga tähtsaks seda, kuidas sa mänguhoos jalga jala ette tõstad ja mis näo sa selle juures teed. Tähtis värk!

 

“Mängime! Lahedaid lastemänge” 2006

Kolmas mänguderaamat. Sedakorda sisaldab uuemaid laulumänge ja enamikku neist mängudest saab ette võtta toas. Mõned mängud tegime õues ka, sest kuis sa ikka tuppa jääd, kui õues päike põhjamaa lapsi kutsub.

Mäletan, kuidas 5-6 aastaste poiste ja tüdrukute seas polnud tunda vahet, mis mänge mängida, küll aga oli vahe, kuidas mängida. Poisid tahtsid leiutada oma reegleid, tüdrukud aga teha nii, nagu peab.

Nojah. Tüdrukutega oli palju lihtsam pildistada:)

 

 

 

“Minu pidu. Kuidas pidada lapse sünnipäeva.” 2004

Minu pidu. Kuidas pidada lapse sünnipäevaTeine mänguraamat sai valmis koostöös Liaga. Väga äge oli – pidasime plaane, mis sünnipäevi pidada, kellega neid pidada ja kus seda teha. Lia mõtles välja temaatilised sünnipäevatoidud – no et ikka mereröövlipeole mereröövliribid ja printsessidele roosad kokteilid – ja mina tegin peokava. Selle raamatu kokkupanek kestis terve aasta ja oli väga inspireeriv. Nii pidude pidamise poolest kui selle poolest, et sain peojuhi kogemust.

Aga täna seda raamatut lehitsedes olen kõige rohkem rõõmus selle üle, et selle tegemine viis mind kokku Liinaga – kellest sai kümme aastat hiljem mu kursaõde Luual ja muidu armas inimene – ja Kaiega, kellest sai aasta pärast minu hoogne, tark ja hea sõbranna.

Raamatutegu on mõnus!

 

“100 mängu lapsega” 2003

Võiks ju arvata, et siin, mu esimeses mänguraamatus, sai kõik mängude kohta öeldud. Kui ikka sada mängu kaante vahele paned, siis võiks see mõnes mõttes täitsa piisav kogus mängumaterjali olla. Aga nagu näha, sai sellest mu mänguraamatute-hoog alles alguse. Oh, mänge on ju täis terve elu!

Selles kogumikus on need mängud, mida emad-isad saavad lapsega mängida. Näpuvigurid ja hiiretips läks putru keetma, teate ju küll. Ja need, kus on enne koos vaja mänguasju teha – vahuusside puhumine sai meie pere ja paljude rahvakogunemiste lemmikuks:) Ja natuke lõpetuseks neid mänge ka, mida lapsed õues ise mängida saavad – aga neid ilmselgelt väga palju ei mahtunud ja sestap mahutasin neid veel mitu aastat järgmistesse mänguraamatutesse.

Selles raamatus näen oma last, kes praegu on minust pikem, 3aastasena. Armas mälestusteraamat.

 

“Sinihabeme pruudid. Vägivaldses suhtes elanud naiste lood.” 2013

Üks raskemaid raamatuid, mille koostanud olen. Mitte kaalult, muidugi.

Seda tehes kohtusin seitsme naisega, kes olid elanud vägivaldse mehega, kuulasin nende lugusid ja katsusin end pärast jälle tükkidest kokku saada. Sest see, kuidas me, naised, laseme endale haiget teha, pettes ennast, sugulasi ja lapsi, et see on armastus või see peabki nii olema, on ikka uskumatu! Kuidas on see nii, et ikka veel püsivad müüdid, et armastus ongi valus (jah, seda võib ette tulla, aga hoopiski mitte sellepärast, et su partner sind mõnitab, pisendab või peksab), et ennast peabki maha salgama, et naise osa ongi mitte oma tundeid välja näidata, vaid olla kõigega nõus? Miks ikka veel arvatakse, et vägivald on vaeste ja joodikute probleem, kui kõige hullemad vaimse terrori teod pannakse toime kainelt ja ilusates, rahalõhnalistes kodudes. Miks peab ohver jõudma ahastuse lõppu, enne kui ta vabanemist otsima hakkab? Miks me sinna ussipessa tagasi läheme, kui ta lillekimbu toob ja ütleb, et nüüd enam ei tee? Miks mõned meist lasevad end tappa või vigaseks peksta, enne kui vägivalduri juurest lõplikult ära lähevad?

Ma väga loodan, et see raamat on abiks. Nii usub ka Tähtvere Avatud Naistekeskus, kellega koostöös need lood kokku panime.

 

2 Comments

  1. Kas Sinihabeme pruutide raamatut on veel võimalik kuskilt osta?

Leave a Reply