Tuulemarjamaa

Et kõigil oleks hea

jaanikimp

Suvi algab

| 0 comments

Ma muidu ei ole suur ette muretseja, aga jaanipäev teeb mind murelikuks küll. Ja ma tean, et meid on mitu, kes nii tunnevad. Seni on olnud kevad, algus, üleüldine puhkemine ja õitsemisega täidetud ennelõuna. Jaanipäevast algab lõunaaeg. Roheline on lihtsalt roheline, mitte enam see alguse hoogu täis säravroheline. Algab kerge ümberprogrammeerimine. Alguse särtsu täis rokist ja rollist saab keskealine laisk dzhäss. 

Eile käisime Sõdalasega ja korjasime jaanikimbu. Luke mõisa park on nagu kurekellade väli, mis vaheldub härjasilmade siiludega. Hooliv aednik on muru püganud, aga jätnud siia-sinna valged ja sini-lilla-roosad laigud. Hea on kõndida. Ka mõned lõosilmad ootasid mind kõrges rohus, nemadki said kimpu. Otepää pool põlluservas hõiskasid valged pusurohud – meie ka, meie ka! – roosad ristikunutid ja kollased tulikad. Üks raudrohi-õisik tahtis ka tulla, ja mõni eresinine kurekatel sättis end edevalt esile… Ja hiireherned oma keerdvartega sobisid just täpselt kimpu. Oligi üheksa liiki täis.

A ega ma seda mehelesaamise-värki selle kimbuga ikka ei teinud ja padja alla ilu ei toppinud. Vaasi panin ja nii me siis vahtisime Obamaga võidu seda värvide mängu. Naiste värk. Kassiproua muidugi ei ole vaid ilunautleja, tema on meil suur rohusööja ning arvab igast tuppa saabuvast taimest, et küllap see on kassimuru.

Mingil moel leevendab jaanikimp tänase pööripäeva muutuste-muret. Ja tegelikult meeldib siesta koos aeglase dzhässiga mulle ka.

Leave a Reply