Tuulemarjamaa

Et kõigil oleks hea

IMGP6684

Soojalt, tänuga

| 0 comments

Kui ma siiani olen endale öelnud, et kirjutan blogi peamiselt enda pärast – no et ära ei unustaks ja muidu niiväga pulbitseb sees – siis täna, kui üle kahe nädala siia sisse logisin ja külastajate arvu peaaegu et ilma langustrendita nägin, tundsin, et… no pagan, ma kirjutan kohe ja seekord puhtalt teie pärast, mu kõigearmsamad lugejad! See on tänupostitus teile, kes te minu vaikimisest pole hoolinud ja olete ikka järjekindlalt siia piilunud, et kas ta täna on äkki kirjutanud… Aitäh ja kummardus! 

Seletuseks mu vaikimise kohta: kirjatööd tegin. Näiteks kohtusin võluva naisega, nelja lapse emaga, kes jagas minuga oma sünnituslugu, ja vana hea koostööpartneri fotograafi Nelega, kes tema lapse sünni loo piltidesse oli püüdnud. Kui loodusfotograaf Sven meile koolis ütles, et fotograafia on maalimine valgusega, siis loodusfoto puhul võib see vabalt nii olla ja see on ilus. Aga kui fotod räägivad inimese lugusid, siis võiks see olla maalimine valguse ja emotsioonidega. Ja sel konkreetsel juhul ka mäluga. Sest mis muutused saavad alguse, kui inimene – see laps – näeb kunagi piltidelt seda, kuidas ta ilmale tuli? Mälu saab fotodelt kinnitust ja inimese esimesed mälestused räägivad sünnihetkest, mitte 2. või 4. või 6.eluaastast, nagu meil seni enamasti. Vägev! Mul on hea meel, et sellest kirjutada tohtisin.

Teise loo kirjutasin sellest, miks täiskasvanute värviraamatud nii popid on. Proovisin ise ka, Epp andis lilleraamatu ja moeraamatu ja optiliste illusioonide raamatu. Viimane meeldis mulle kõige rohkem, lilledest ei osanud ma hoolida. Ja kõige rohkem olin võlutud matemaatilistest värvilehtedest, mille leidsin netist – Fibonacci jada ja tridoku kujunditest näiteks, palun väga. Mis pani mind mõtlema, et kas tõesti valitseb mind siis vasak ajupoolkera, mis teatavasti vastutab loogika ja ratsionaalsuse eest. Olin sellest üsna jahmunud ja tegin just äsja ühe netitesti  – selle järgi keerleb tütarlaps mul paremale nii mis vuhin. Järelikult täna juhib parem ajupoolkera – intuitsioon, tunded ja fantaasia. Ja muudmoodi teda teistpidi keerlema panna ei saanud, kui et pidin arvuti ümber keerama ja tütarlast ülevalt alla vahtima… siis hakkas vastupäeva oma jalakest keerutama.

Aga ma käisin ka metsas. Ja ma mõtlen, et taoline retk metsa, nagu me eelmisel nädalavahetusel tegime, peaks olema kõigi teede algus. Sest ma tahtsin kangesti teha tiiru ümber oma sünnikodu valduste. Ümber isa metsa, mille täpseid piire ma – piinlik – siiani looduses läbi käinud polnudki. Kaardi pealt olen neid vahtinud küll; ja neid sihte, mis eespool, teadsin metsas kah hästi. Aga isakodu kaugetel läänepiiridel polnud käinud lapsest saati. Tegelikult mitte kunagi, sest kui ma laps olin, siis polnud see miski isa maa, vaid kolhoosi mets.

Printisime siis kaardi välja, pakkisime matkakoti kaasa ja hakkasime minema. Isa, 87aastane vintske vana metsamees, pani ka kummikud jalga, võttis kepi ühes ja tuli meiega valdusi üle vaatama. Nii me uhkelt läksime.

IMGP6684

Metsas näeb alati palju uudiseid. Seda näiteks. et sama visa kui tamm tundub olevat türnpuu – tema kandis ikka veel lehti küljes, kui muud need maha visanud olid. Ja seda, et meie maadel on korralik soolalakkumispuu metsloomadele…

IMGP6693

 

… ja söödaonn taga meie puravikukohal on alles (kas see oli ka siis, kui ma olin laps, või ma kujutan seda endale lihtsalt ette?)

IMGP6694

Ja hiljuti – pärast selgus, et eelmisel ööl – oli olnud jaht ja neli metssiga olid leidnud oma lõpu. Meie leidsime värsked seasoolikad metsasihilt. Kõik see on okei, aga okei ei olnud see, et üsna värskelt oli me maadelt ja sihiservadelt võsa ja mõni priskem puugi maha võetud.

IMGP6683

Asja uurides selgus, et kohalik jahiselts oli sinnasama söödaonni juurde jõudmiseks omale teid laiendanud ja unustanud meile öelda. Palun ärgu edaspidi unustatagu!

Me võtsime ka paar kuivanud kuuske maha ja Sõjamehel oli suur rõõm neid koju vedada.

IMGP6651

Mina vahtisin sel ajal kaarti ja tegin loodusvaatlusi. Hm, taimekooslusi on muidugi üsna narr määrata oktoobri lõpus… selle koolitöö jaoks on järelikult taas head fantaasiat ja loomingulisust tarvis. Loodetavasti aitab parem ajupoolkera hädast välja. On ennegi aidanud:)

IMGP6691

Õhtuks – jah, meie maavalduste ümber annab kõndida nagu heas muinasjutus – jõudsime Ertsma metsavendade punkri ja selle mälestuskivi juurde ja sealt ringiga koju tagasi. Koduõuel siputasid lapsed lehehunnikus, oh seda lõbu.
IMGP6669

Kusjuures see hunnik seal koosnes vahtra- ja pooppuu lehtedest. Pooppuu – kuidas ma otsisin seda pihlaka sugulast enne puude eksamit mööda Tartu linna taga (leidsin lõpuks Riia tänavalt) – ja palun väga, isa oli ühe neist 80ndatel meie õuele istutanud! Mis paneb mind taas mõtlema, et mõnevõrra võib ju õigus olla neil, kes ütlevad, et on vähe asju maailmas, mida sa oma koduõuelt ei leia… lihtsalt nii lähedale vaadata ei oska noor inimene oma uhkuses ja ülbuses.

Ma ei ole enam noor ega ülbe, aga mulle tundub endiselt, et seal kaugel on nii palju, mida vaadata ja õppida ja osata, et vahel teeb selle poole minemine mu kärsituks nagu lapse. Nagu Juhan Liivi, kelle luuletusi Poksija sel nädalal Savisaare häälega luges. Mitte et lähedal ei oleks huvitav, kaugel sellest, väga on huvitav, aga… neil kaugustel on midagi öelda, mida ma väga kuulda tahan. Ja see minek on tore, aga miks ometi nii aeglane…? Unistused ongi kolmas, imeilus teema, millega ma sel nädalal tegelenud olen. Aga see teema on veel küpsemas ja jõudu kogumas ja praegu ma sellest rohkem kirjutada ei tohi.

Aga kui ma eile üle Emajõe kõndisin, oli taevas paljulubavalt soojalt punane. Inimesed seisid keset tänavaid ja tegid mobiiltelefonidega ohjeldamatult pilti. Tegin ka. On palju kergem taluda elu linnas, kui selle elanikel on aega taevasse vahtida ja uduseid pilte teha.

20151029_163315

 

Leave a Reply