Tuulemarjamaa

Et kõigil oleks hea

tuulemariraamat

Raamatute pealetung

| 0 comments

Asi sai alguse aiaväravast. See logises meil juba aastaid, oli hirmsasti ära vajunud ja väravapooled käisid ülemist otsa pidi teineteise vastu. Põikpuud olid mädad. Väravaga samaväärselt närune oli kogu lippaed. Uue lippaia tegemine jäi Pillimehe hooleks, aga väravad tegi nädalavahetusel Sõdalane.

Tegi oma osavate kätega sellised väravad, et kui pärast naabritädi neid vaatamas käis, tuli talle heldimusest pisar silma. Et nii hoolega tehtud. Nii korralikud, servad lihvitud ja täpsed ja kuskil pole lohakuse märki küljes.

Meie Poksijaga tegime ka natuke. Mina ulatasin tööriistu ja lisasin oma sebimisega värve suure plaani teostumisse. Poksija puuris lippidesse auke, kruvis lipid pärast karkassi külge ja aitas tõsta ja sobitada.

Nojah. Ja tänu sellele hoolikale väravatööle jäi meie magamistoa riiuli tegemine viimasele hetkele. Tänaseks, esmaspäeva hommikuks, enne kui Sõdalane töönädalaks tagasi ühele ilusale Eesti saarele sõitis. Riiul sai ka lihtne nagu värav, mõeldud kandma seda hoomamatu suurusega raamatukuhja, mis meie sängipeatsisse oli kogunenud, ja sama hoolikalt valmistatud. Tõstsin raamatud voodile kuhjadesse, et saaks riiuli oma kohale voodipeatsisse sobitada, ja lubasin kohe ära värvida. Lehvitasin töölesõitvale mehele ja süvenesin ise kirjatöösse.

Aga päev sammus hoogsa sammuga üle õue nagu kõik teisedki temataolised, ja kui ma õhtul sõbranna Kaie poolt koju jõudsin, oli riiul endiselt värvimata. Loomulikult – kes olekski pidanud värvima, kui kedagi kodus ei olnud? Vähe sellest. Raamatukuhjad seisid endiselt voodis. Tegin kiire otsuse, et ei hakkagi neid põrandale komandeerima. Värvin riiuli ära ja tõstan siis raamatud otse sellele.

Nüüd on raamatud vallutanud poole voodist. Isegi rohkem, kui ma neid Sõdalase poolele ei nügi. Aga see tänane raamatute pealetung tundub hea enne olevat. Küllap tuleb kirjanduslik öö. Või kuidas muul moel näha tähendusest tiineid unenägusid?

 

Leave a Reply