Tuulemarjamaa

Et kõigil oleks hea

20150702_121642

Merikotkaks saada pole lihtne (kui oled koolieast väljas)

| 0 comments

Puhkus Võrtsjärve ääres kõlab hästi. Puhkus Võrtsjärve ääres selle suve seni kuumimal nädalal kõlab suviselt. Puhkus Võrtsjärve ääres selle suve seni kuumimal nädalal purjetamislaagris koos 111 laagrilise, pautide ja halsside, kummulikäimiste ning kerges merehädas olemisega koos kahe lapse ja ühe albaanlannaga kõlab juba isegi nagu väike seiklus. 

Tegelikult kutsus Lagle mind Merikotka laagrisse juba eelmisel suvel. Siis polnud aega ja küllap polnud ka head põhjust minna. Nüüd, kui ta mind jälle müksas, andsin kohe jaa-sõna. Mis loodusretkejuht see on, kes pole Optimisti oma käega katsunud, mõtlesin ma ja läksin.

Tegelikult pole vaja väga terast taipu, et aru saada, et ega ma Optimisti hästi sisse ei mahu. Purjelaagris, kus enamik sõitjaid on pisikesed ja kus teismelised oma eksistentsiaalsete küsimustega kemplevad, pole lihtne leida seda ennast usaldavat ja lahket hinge, kes nõus täiskasvanud algajat suurema paadiga järvel õpetama. Kõik, kellelt küsisin, venitasid, et nooh, vaatame, aga ei tea…. Kuni laagrisse jõudis Daniel – täpipealt samasuguse püsinaeratusega tüüp nagu see Daniel, kes selle aasta Eesti laulul esines. Kui järele mõelda, siis kas ma üldse olen näinud enne 17aastaseid noormehi, kes nii igirõõmsad on nagu need kaks? Ainult et selle asemel, et end publikusse lennutamisega vaevata, olevat purje-Daniel kuulu järgi see, kes ei pea suureks tüliks algajad täiskasvanud laagrilised purjetama viia. Ja nii sõitsimegi järvele. Tuul 6-7 m/sek, kerge laine järvel ja Optimistist järgmise purjeka – Lutshi – rool minu käes. Ega muud ei juhtunudki, kui et aeg-ajalt tegin ma mitu pauti järjest, nagu oleks mul ilmatu tähtis just selle koha peal veidi ringi keerutada, keerasin allatuult, kui targem oleks olnud keerata pealetuult, ja jäin korra pea poomi eest allatõmbamisega veidi hiljaks. Minu arust meie paat lausa kihutas, aga ma saan muidugi aru tegijatest, kes purjepaadi sellist liikumiskiirust nähes ühmavad: noh, teevad alles sooja. Aga kummuli me ei käinud ja sinikaid ei saanud kumbki.

Küll lendasid järgmisel päeval järjest kummuli kõik kolm Lutshi, kes välja olid tulnud. Mina olin tol päeval julgestuspaadis ja filmisin pealiku käsul elukutselise ajakirjanikuna võistlust. Viimasest ei saanudki asja, sest mis sa võistled, kui kõik tegelevad järgemööda paatide püsti upitamisega.

Kolmandal päeval õnnestus meil kergelt merehätta jääda, kui treeneri paadi mootor keset järve taaskäivitumast keeldus. Paadi noorimaile tegi see suurt rõõmu ja oh siis neid õnnelikke SOS-kilkeid Võrtsjärvelt! Kuna see juhtus olema sedasorti ebatüüpiline õnnetus, kus ühel osalejal oli kaasas telefon ja selle aku juhtus olema 80% täis, siis väga seikluslikuks ei läinudki. Vaevu jõudis Jona, meie albaanlannast vabatahtlik kasvataja, üles vuristada oma viimsed tervitused – isale, emale, vennale ja õele – kui jõudiski kohale päästepaat.

Väga kiire järeldusena teatan, et merikotkaks saada pole lihtne, kui oled mööda lasknud kõige magusama ea purjetamisega alustada. See tähendab vanuse nii umbes 6-10 aastat. Aga Sõdalane, kes teatavasti on peaaegu pool sajandit purjetamisega tegelenud, ütles, et ah, mõni ümberilmapurjetaja on purjetama õppinud alles 60aastasena ja seega pole ma veel hiljaks jäänud ega midagi. Väikelaevajuhi-pabereid teha pole täiskasvanul keeruline, see tee on praegusel purjekate taasavastamise ajal väga popp. Siiski meeldiks mulle enne lõbusõidujahi soodi sebimist tunda kas või natukene svertpaate, no see tundub lihtsalt loogiline. Aga just nende svertpaatidega sõbraks saada pole lihtne, kui kuulud vanuserühma 18 kuni 100 aastat. Ametlikke trenne “vanakestele” minu teada ei tehta ja seega on ainus võimalus õppida see, kui omad tuttavat purjetajat. Või lähed purjelaagrisse.

Veel õppisin neil päevil, et paadi kummuliminek pole probleem, järvelendamine pole probleem ja üldse käib märjakssaamine, masti veest väljaupitamine, paadi teisele poole kummuli vajumine, masti veest uuesti väljaupitamine ja lõpuks umbes kolmandal katsel tasakaalu saanud paati tagasi ronimine purjetamise juurde ja see on äge.

Laagris kogetust kirjutan lähiajal veel, seekord said kirja vaid need kõige vesisemad elamused. Ja üks purjeka väga-väga viisaka püstilausumise stiilinäide siia lõppu ka. Mõtlushetk enne masti ja sverdi omavahelist mõõduvõtmist. Kumb kumma üles kaalub, on purjetaja teha.

20150702_125829

 

Leave a Reply