Tuulemarjamaa

Et kõigil oleks hea

Vaatamiseks

Virtuaalne filmi- ja klipiriiul. Et mitte unustada.

“Still Alice”

2014

alice

Julianne Moore mängib siin naist, kes hakkab kaotama mälu. Ja Alec Baldwin tema meest. Ehk siis 50aastasel kaunil, intelligentsel naisel diagnoositakse Alzheimer. Liiga vara, ütlevad asjatundjad. Jah, aga temal läheb see nii. Eile tunnustatud keeleteadlane ja armastatud abikaasa, täna veidrik, kes läheb tavapärasele sörgiringile ja eksib ära. Kes ei mäleta korraga oma lemmikretsepti. Kellele ei tule esinedes sõnad meelde. Kes küsib poja pruudilt korduvalt, mis ta nimi on.

Ja homme ikka veel ilus, kohkunud ilmega naine, kes ei leia üles oma maja WCd ja laseb püksi. Päev hiljem tühja pilguga murtud vanainimene, kes veedab oma päevi diivanil lebades ja kaugusse vahtides.

Ma ei teagi, kas see film õpetas mulle midagi. Võibolla hindama oma mälu selgemalt ja taipama, et see, mida ma unustan, on tipid-täpid, Et mu mälu on minuga. Et ma mäletaks oma mälulihast treenida. Igatahes on see meeldetuletus, kui kaduv on kõik, mille oled elu jooksul kogunud. Kui hästi läheb, siis välja arvatud inimsuhted. Kui sinu inimesed jäävad su ümber, oled sa neile ikka seesama Alice.

Ja ma ei tea, kas mul ongi enam kahju, et hooldaja just sel ainsal tähtsal silmapilgul tuppa astus ja kõik tabletid Alice’i pihust vannitoa põrandale lendasid. Koos igasuguse teadmisega sellest, mida ta selle pihutäiega just tegemas oli.

 

“Madissoni maakonna sillad” (“The Bridges of Madisson County”)

1995

MAdison2Ja-jaa, ma tean, et kuidagi petmisena tundub siia üles riputada neid vanu filme, aga… no kohe ei saa teisiti. Esiteks ei jää ajatolm sellele Clint Eastwoodi ja Meryl Streepi peenele duetile kuidagi külge, teiseks ütleb Sõdalane, et mu isa näeb välja nagu Clint Eastwood ja neljandaks… no katsuge ise käia Eesti ainsal katusega sillal Järuskas ja pärast seda MITTE vaadata uuesti üle “Madissoni maakonna sillad”!

Peale selle on see film nagu vein, mis läheb seismisega aina paremaks. Või tuleb see lihtsalt minu kui vaataja lisanduvast küpsusest? Kõik need ilmed Fransesca näos, see palavus. need kleidid, see viljakate maade farmerite traditsioonide-ihalus, see korralike inimeste hukkamõist, see nii-peab ja nii-pole-kombeks -värk…

Mõnus vaatamine vihmasel suveõhtul.

 

 

 “Metsik” (“Wild”)

Wild (2014) Poster

Rezhissöör: Jean-Marc Vallee

Osades: Reese Whiterspoon, Laura Dern.

Metsikusse loodusesse ennast otsima minemise lugu. Peibutav mõte juba iseenesest, kuid selle väärtust tõstab veelgi fakt, et tegu on pärislooga. See on Cheryl Strayedi elu, mida me vaatame – ka Cherylit on ekraanilt vilksamisi näha ja tema lapseea stseenides mängib Cheryli tütar. Lugu ma siin ümber jutustama ei pea, selle leiab kergesti netist, aga minu jaoks tekkis küsimus: mis oli see Cheryli ja ema suhetes, mis tütre elu ema surma järel nii segi ajas? Liigne lähedus? Liiga õnnelik-kõigest-hoolimata ema? Ema kui jumalanna, kelle surma ebaõiglust tütar välja ei suuda ei kannatada? Juhuseks ja heroiin kaasnevad siin filmis ju jumaliku ebaõiglusega – tõesti, üks end õnnelikuks pidav naine ei peaks 44aastaselt surema.

Nii või teisiti, vaatamist ja mõtlemist väärt film. Matkahuvilistele, inimhingede inseneridele ja neile, kes armastavad metsikut, meikimata ilu.

PS The Pacific Crest Trail on ekstreemmatkajate seas tuntud tee, mis algab Mehhiko piiril ja lõpeb Kanada omal. Rada kulgeb läbi California, Oregoni ja Washingtoni osariigi ja on 4200 km pikk. (Cheryl läbis sellest osa (1600 km), mis võttis tal aega kolm kuud. Muide, kuulu järgi on ka üks eestlanna selle raja läbi matkanud.)

 


“Laevandusuudised” (“The Shipping News”) 

Rezhissöör: Lasse Hallström.

Osades: Kevin Spacey, Julianne Moore, Judi Dench, Cate Blanchett.

Film (ja raamat), mida tutvustas mulle mu mere-, paadiehitus- ja tööstusmaastike fännist mees. Ei kõlanud esiotsa paljutõotavalt – küllap mõni lugu sadamatöötajte argimuredest, arvasin ma. No aga ei! Tegu on enese ja oma saare leidmise looga.

Quoyle, kelle elus lapsepõlvest saati kõik kiiva kisub (vägivaldurist isa, tossikese välimus, lirvast naine), satub naise surma järel esiotsa päris põrgusse. Newfoundlandi – kohta, mille looduse hoolimatute vigurite, tuule ja lume jõhkrate varjundite kohta puudub eesti keeles sõnavaragi. Aga ümbersünniks ongi vaja keskkonda vahetada, eks ole. Quoyle’i ümbersünniks annab energiat seegi, et tema esiisad on siit põrgust pärit. Olgu öeldud, et ka nemad ei kuulunud inglite hulka ja ebanormaalsus paistab olevat selle suguvõsa karjamärk. Ometi saab mitmest pahast kokku hea ja Quoyle sünnib ümber. Ärkab ellu nagu uppunuks peetud ajaleheomanik Jack keset leinajaid. Õpib paadiga sõitma, hakkab uudiste asemel ägedaid olemuslugusid kirjutama, saab oma hullust abikaasast üle ja leiab armastuse. Oma ilusa, pika ja vaikiva naise.

Film, mis kogu selle masendava kräpi kiuste jääb meelde helge elamusena. Kinnitab, et kõik on võimalik. Et iga pagana sõlme saab lahti harutada. Ja mõned tuleb läbi raiuda. Et igaühel on oma jama kanda. Ja veel – see võib vabalt olla üks vähestest lugudest, mida on parem filmina vaadata kui raamatuna lugeda. Raamatus on Pulitzeri-võitja E. Annie Proulx kirjeldanud Newfoundladi ja Quoyle’i nii süngelt, nagu oleksid mõlemad tema isiklikud surmavaenlased.

 

 

Seesama meri, seesama rütm

Baraka.jpgKui ma seda Ron Fricke dokki esimest korda nägin, otsustasin, et selliste filmide vaatamiseks on küll koju suurt telekat vaja. Nii suur film tundus.

Mõne aja pärast ostsingi teleka (kohe selgus muidugi, et pole see diagonaal suur ühtigi:)). Mõnikord vaatan jälle selle looduse rütmis kulgeva inimeste sebimise ja olemise loo üle. Lugu seal ju õieti pole, on visuaal ja olemine. Filmitud 150 kohas, jälgitud loodust, tehnoloogiat ja inimesi. Mahume me kõik siia ikka ära?

On öeldud, et kui teiste tsivilisatsioonide otsingule lähetatud kosmoselaev saaks pardale võtta vaid ühe filmi Maalt, võiks see olla Baraka. Seesama meri meis kõigis.

Valminud 1992. Täispikk film on ka youtubes olemas. Siin isutekitamiseks treiler.

 

 

Leave a Reply