Tuulemarjamaa

Et kõigil oleks hea

IMGP8173 (1024x685)

Whistler ja Whistleri ema

| 0 comments

Peaaegu iga teine kohalik, kellega siin rääkima oleme sattunud, on mingil hetkel küsinud: “Have you been to Whistler?” Ja lisanud innukalt: “You should go!” Isegi üks apteegitšikk jõudis selleni kohe pärast seda, kui oli kuulnud, et oleme Eestist. Ja nii läks, et kuigi Whistler on suusakuurort ja suusakuurortid ei kuulu kohe üldse mu lemmikute hulka, sõitsime me nädalavahetusel sinna. 

Whistler on üks Põhja-Ameerika hinnatumaid suusakuurorte, Vancouverist 125 km põhjas, 670 m kõrgusel merepinnast, Whistleri (2240m) ja Blackcombi (2440) mägede jalamil. 2010. aastal peeti siin suur osa Vancouveri olümpiamängude alasid ja külakese keskel asuvad olümpiarõngad on üks turistide lemmikumaid fotosessioonide objekte.

Peale selle on Whistleri ümbrus täis matkaradu ja imeilusaid mägijärvekesi – nii nad räägivad. Näiteks Joffre ja Garibaldi järv pidid oma erksinise vee ja lumiste tippudega taamal olema väärt päevast retke Vancouverist siia. Kui me kevadel veel siin oleme, siis läheme neid ja õitsvaid alpiaasakesi kindlasti vaatama. Tänaseks oli meil teine plaan. Mina tahtsin üles otsida nn kummitustelinna – mahajäetud metsatööliste asula mägedes, nn Parkhurst Ghost Towni. Tundus ajakohasem, Halloween ju ikkagi kohe ukse ees!

Esimene ohoo!-elamus Whistlerisse sõidul on teadjate kinnitusel muidugi tee sinna. Vancouverist viib Whistlerisse Highway 99 ehk Sea-to-Sky Road. Meil minnes mingit ohood ei tekkinud, sest hommik oli erakordselt udune ja meil õnnestus udukardinate vahelt vaid viivuks merd ja merest kerkivaid mägiseid saari näha. Meie hommikune elamus nr 1 oli hoopis see, kuidas siin bussiga sõidetatakse.

Ehk siis bussilesaamiseks tuli meil piletid netis kinni panna (võib ka bussijaamast osta, aga meile tundus kindla peale minek mõnusam) ja vähemalt tund aega varem bussijaamas olla. Selle aja täitis umbes kolmeminutiline vestlus kassanäitsikuga, kes meilt passe küsis (need olid meil kenasti kaasas, kuna olin netist lugenud, et pildiga dokument võetagu ühes, kui oled piletid netist ostnud ja tahad neid bussijaamast välja võtta), piletid välja trükkis ja teatas, et pool tundi enne väljumist peame väravas olema. Ja et bussijuht otsustab, kas meie seljakotid lähevad bussi alla või võib bussi kaasa võtta. Edasi-tagasi piletid moodustasid neljalehelise väikese bukletikese, millele lisandusid pagasilipikud ja nende “kontsud”. Koos passidega tekitas see paberikuhi tunde, nagu hakkaksime me lennukile minema! Seda tunnet tugevdas järgmise kontrollpunkti ehk “värava” läbimine, kus ootas tegelane, kes kontrollis meie passe ja pileteid ning küsis, ega meil kottides alkoholi ega tulirelvi pole:-) 

Viimane kontrollpunkt oli bussi ees, kus piletid tuli anda bussijuhile (ja kindlasti mitte ise õige otsa piletit ülejäänud pakist välja rebida, seda tohtis ainult bussijuht teha!) ja kott tüübile, kes kotte pagasiruumi tõstis. Kusjuures tagasi sõites läks süsteem veel peenemaks, sest bussijuht korraldas kõik, kes pagasiruumist kotte kätte tahtsid saada, bussi ette kollase joone taha rivvi… no et tobukesed ei tungleks summas otse pagasiruumi kõrval:-) Ah jaa, ma ei mäleta, kas seda olen kirjutanud, et kanadalased ei oota kunagi bussi ega midagi muud niisama segamini ja sassis. Ei, nemad teevad kindlasti korraliku sirge järjekorra!

Buss ise oli täitsa tavaline Tartu-Pärnu liinibuss. Piletil olevaid numbreid siin keegi tähele ei pane, istu, kuhu soovid. Täielik stiihia bussis, võrreldes selle akuraatse süsteemiga bussi ees!

Bussijuhi amet on siin natuke nagu õhtujuhi amet ka. Mõni viskab rohkem nalja, teine vähem, aga tavapärase “viie minuti pärast jõuame järgmisse peatusse” -jutuga ei piirdu siin keegi. Whistlerisse jõudes pani juht meile südamele, et kõik vaataksid hoolega ringi, kus nad bussi pealt maha tulevad, ja oskaksid pärast õigesse kohta tulla, kui tagasi sõita tahavad. “Väga paljud on vales kohas oodanud ja maha jäänud!” jagas ta Whistleri kurbi kogemusi.

Seda võib juhtuda küll, sest selle firma bussid peatuvad siin lihtsalt ühe parkimisplatsi servas. Kui tahad bussi peale, siis pead üles otsima sellise kooruvate numbritega sildi (ja tekitama selle juurde järjekorra):

IMGP8264

Kuna läksime nn shoulder seasonil, oli külake mõnusasti tühi ja hotellitubade hinnad madalad. Ma arvan, et eurooplastel soovitatakse Whistlerisse sõita siinsete ülikorras tänavate, Šveitsi moodi alpimajakeste ja “valge” õhustiku pärast. Erinevalt Vancouverist, kus valged inimesed kipuvad elurajoonist sõltuvalt selgesse vähemusse jääma, valitseb siin europiidne, noor ja sportlik seltskond. Isegi poes töötavad vaid noored ja patsidega heleda nahaga kompud poisid. Praegu on aeg, mil siia koguneb sadade kaupa Working Holiday -viisaga suusa- ja lumelauahuvilisi noori, kes siin hooajaks tööd otsivad – ja siis ka ise soodsamalt mäele saavad. Kevad-suvi-sügis on siis ka aeg minusugustele, kes eelistavad suusatamisele matkamist (suusahooaeg kestab siin novembrist aprilli/maini). Oktoobri lõpus paistab mäetippudel lumi, aga muidu on maa kenasti paljas ja osa lehti veel puudel.

Krabasime infoletist peotäie matkaradade kaarte ja uurisime kummistuselinna kohta. Paraku ei osanud infotädi selle asukohta täpsemalt selgitada ja vabandas, et “paljud, kes on seda otsima läinud, ei ole ka leidnud”. Ja et tema soovitaks meil jalutada mööda Valley Traili, mis jookseb maantee kõrval ja on sisuliselt nagu jalgrattatee.

Hm. Me läksime igatahes kummituselinna otsima. Ilm tundus aknast vaadates temaatiline.

IMGP8173 (1024x685)

Algul sadas kergelt. See oli ette teada, praegu sajab siinkandis peaaegu iga päev ja vahe on lihtsalt selles, kas vihm on kerge, tihe või hootine. Kuna soojakraade on enamasti 10 kandis ja enamasti kehtib kategooria ‘kerge‘, siis väga suurt muret siinne vihm mulle seni pole teinud. Tolleks päevaks oli lubatud vihmahoogusid. Külakese lähedal liikusid metsaradade poole sellised jalutajad:

IMGP8146

Meie  põikasime metsa alla, seal sadas vähem. Juba harjumuspäraste seedrite ja ebatsuugade kõrval on siin kodumaiselt palju mändi, millega on kampa löönud kuusk, mida ma enesekindlalt Sitka kuuseks pidasin, aga mis hiljem interneti kinnitusel hoopis Whistleri kuuseks osutus.

Ilm oli ikka selline.

IMGP8163

Ja radadele olid ilmunud palju suuremad vihmavarjud.

IMGP8166

Kadunud järve (Lost Lake) juures oli hilist suplejat näha – tõsi, tüüp suples pikas trikoos, aga muidu saavat siinkandis oktoobris veel kenasti vees käia.

No ja umbes selle järve kandis tundsin ma, et kui märjaksolemise astet aluseks võtta, siis pole minul ja sel suplejal põhimõtteliselt vahet… Ja kui ma läbimärg olen, siis hakkan ma tavaliselt kahtlema, kas ma ikka niiväga tahan seda kummituselinna siit metsast üles leida. Vähemalt täna? Sööks parem sooja suppi?

Nii jäigi Parkhurst leidmata, meie läksime külalistemajja tagasi, sõime uhke õhtusöögi ja vaatasime sünge meeleolu jätkamiseks “Addams Family Values”. See tuli peaaegu sünkroonis kolmelt kanalilt korraga, sest kohe varsti oli ju Halloween. Ja tänaval peeti surnute marssi, sest kohe varsti oli ju teatavasti Halloween.

Hommikul oli päike väljas ja Whistler hoopis teist nägu.

IMGP8255

Üritasin pühapäevahommikuselt unist infopunkti-tüdrukut lõbustada küsimusega, kus siin Whistleris see Whistleri ema kah elada võiks. Suusakaugele inimesele meenutab ju külakese nimi kõigepealt Šoti-Ameerika kunstnikku Whistlerit, kes ühel päeval hakkas heast peast oma ema maalima ja pani pildile nimeks “Kunstniku ema”. Rohkem teatakse seda maali nime all “Whistleri ema” ja sedagi peamiselt selle tõttu, et Rowan Atkinson oma “Täitsa lõpp filmis” just selle maali ümber jauras. Infopunkti tüdruk raputas arusaamatuses pead, aga purskas siis naerma: jah, ta on Beani filmi näinud ja jagab seose ära küll. Ja kahjuks ta ei tea, kas Whistleri ema siinkandis ringi liigub.

Me siis otsisime enne bussi peale minekut teda natuke ise. Võime kinnitada, et Whistleri ema Whistleris ei ela ja kõige lähem seos, mille me temast leidsime, on see:

IMGP8205

Tagasi sõites nägime ka neid imelisi vaateid bussiaknast Sea-to-Sky – maanteel. Tõesti, siin on sada kilomeetrit katkematut ilu ja pole ime, et seda arvatakse üheks kaunimaks teeks maailmas.

Image result for sea to sky road

Praegune lai maantee ehitati siia alles üsna hiljuti, ikka olümpiamängudeks ehk siis 2006-2009. Enne seda oli siin kitsas ja järskude kurvidega, rohkete avariidega surmateeks nimetatud tee – peaaegu 6000 õnnetust on siin toimunud aastatel 1991-1999 näiteks. Ja veel ühe sünge looga on see ilu siin teel seotud, aga sellest kirjutan ma järgmine kord. Ausõna.

 

 

Leave a Reply