Tuulemarjamaa

Et kõigil oleks hea

IMGP6388

Veel üks põhjus metsa minna

| 0 comments

Kui suve algul teatavaks sai, et kunstiakadeemia tudengid valmistavad miskeid pööraseid kõlakodasid, mis metsa üles kavatsetakse panna, lubasin neid vaatama minna kohe, kui need valmis saavad. Tundus just selline mäng loodusliku ruumiga, mis paneb üllatunult ütlema vau! Samamoodi nagu see Hiiumaal Kärdlas mind suvel lummanud Ilmutis ehk vana merepäästejaama paadikuuri valgus- ja helimängud.  Teeb uudishimulikuks nii naise kui mehe kui lapse. 26. septembril veetigi hiigelruuporid Tallinnast kohale ja sätiti RMK Pähni looduskeskuse lähedale metsalagendikule.

Pähni külas ma varem jalga maha pannud polnud. Olin siit küll läbi sõitnud, kui meil mõned aastad tagasi oli plaan sõita ümber Eesti ja me siit lõunapiiri poole teel olime. Rõngu poolt sisse sõites tundus, et küla moodustavad bussipeatus, paar maja ja silt “Parkla”. Parkla olemasolu tundus tillukeses Pähnis – ma ei kohanud seal ainsatki hingelist – nii kohatu, et sõitsime sellest uljalt mööda. Parkisime hoopis üle oja punase maja ette; ilmselt on see endine metskonnahoone.

Sealt algava metsaõpperaja võtsime esimesena. Erinevad metsatüübirühmad, palumetsast soometsani. Künnapuud, tammed ja lehised, palju mahalangenud haabasid. On vaikne, kõrvulukustavalt vaikne.

IMGP6354

On vanu varjualuseid ja püstkodasid, vähem ja rohkem kutsuvaid, kuid meie ei hooli vihmast, ei astu neisse sisse ja kõnnime aina edasi. Sillad üle Pähni oja tunduvad värsked, samuti on uus samblases kuusikus kulgev laudteejupike. On sügiseselt, sügavalt okasmetsaroheline.

IMGP6352

Uutest rajaosadest hoolimata näib, nagu oleks metsaraja tähistus veidi kannatada saanud. Näiteks tekitab meis elavat arutlust, miks on metsapinnas oja kõrval tihedalt auke täis. On siit lahingud üle käinud? Hiljem netist uurides selgub, et need on “mõisaaegsed söepõletus- ehk miiliaugud. Neisse laoti umbes kahe meetri pikkused peened ümmargused männipuud. Puude alla tehti tuli, pealt kaeti hunnik liiva ja mätastega, jäeti vaid mõned õhuavad. Miilitamine kestis paar päeva. Valminud sütt kasutati sepikodades kuni eelmise sajandi alguseni, mil selle asemele tuli kivisüsi.” (EL 2006).

Kas võis olla, et me lihtsalt ei märganud seda selgitavat juttu kandvat silti? Vähemalt märkasin ma sõnajalgu.

IMGP6370

Pärast metsarada parkisime auto ümber. Silt “Parkla” tähistab ilmselgelt Pähni küla aktiivse elu keskpunkti – looduskeskust, kuhu lastegrupid bussidega õppekäikudele saabuvad. Meiegi alustasime loodusmaja juurest ruuporite avastusretke. Olin veidi imestunud, et keskuse juures vaikiti ruuporite olemasolu sootuks maha, aga ju siis pole veel jõutud silte üles panna, mõtlesin. See-eest algas kollase maja juurest armas orienteeruma juhatavate siltidega matkarada. Näiteks selliste vihjetega: “Liigu edasi edelasse. Lähima kolme männi juurest leiad järgmise sildi.” Nojah, aga ruuporite juurde see rajake küll ei vii. Teeb hoopis lõkkeplatsi ümber kavala tiiru ja jõuab punaste tammede – nende, mille pontsaka tõruga see Jääaja-orav läbi kõikide osade jändab – juurest maanteele tagasi.

Egas midagi. Istusime matkaonni suurema saju möödumist ootama ja mõtlema, kus need ruuporid loogiliselt võttes siis olla võiksid. Omamoodi mõnus mõttemäng, miks mitte. Sinna võiks ju minna matkarada? Milline siis, kui oleme juba kaks siinset rada läbi käinud ja ei mingeid ruuporeid?

Õnneks oli mul meilboksis RMK pressiesindaja saadetud üksikasjalik juhatus. Õnneks oli piisavalt head Läti levi, et see avanes. Loodusmaja juurest üle oja ja enne esimest metsatukka mööda kruusateed vasakule. (Autoga tulijatele: seal näitab maanteelt silt metsakõlakodade juurde). Või jalgsimineku-sõpradele: matkaonni juurest kuusehekist läbi ja üle põllu edelasse umbes 15  minutit jalgsimatka.

Seal nad siis olidki. Metsa kõlakojad. Kolm valendavat hiidruuporit. Mets kui kontserdimaja. Mets kui raamatukogu. Mets kui kunstisaal. Mets kui mõtlustuba. Mets kui puhkeruum. Mets, mille ruuporid mitut masti mõttemängude ja tähendustega täidavad.

IMGP6406

RMK pressiteates öeldakse, et “kolmemeetrise läbimõõduga metsa kõlakojad pakuvad teelistele kohta mõtisklemiseks ja omaette olemiseks. “Eesti märgiks on nii meie metsade helirikkus kui ka vaikus,” kommenteeris ettevõtmisse kaasatud kirjanik ja semiootik Valdur Mikita. “Ruuporites olles saab kuulata mõlemat. See on koht, kus lehitseda looduse raamatut ja kuulata ja lugeda metsa läbi helide.””

Ja kuigi avamisjärgsele laupäevale kohaselt kippus siin aeg-ajalt päris rahvarohkeks, õnnestus meil veerandtunnike kõlakodades ka omaette olla. Ma mõtlen, et üllatus ja rahulolu oleksid suurimad, kui matkaja jõuab kodade juurde matkarada pidi ja avastab selle kontserdisaali siin üllatusena. Aga vaikus võimendub siin ka siis, kui auto tee äärde jätta ja kodades tassike termosega kaasavõetud teed juua – nagu teised tänased metsaraamatukogu külalised tegid. Igatahes võiks siin aega võtta ja lihtsalt pilvi vaadata. Ja mis siis saaks, kui istuda kolme ruupori keskel samblavaibal ja igas ruuporis laulaks näiteks… igaühes üks tenor? Või annaksid lapsukesed vanematele kontserti?

Mõnus koht jalad metsas seinale panna ja mitte midagi teha. Rohkem infot kõlakodade kohta saad lugeda siit.

IMGP6383

Leave a Reply