Tuulemarjamaa

Et kõigil oleks hea

IMGP7631

Vancouver asub maailma serval

| 0 comments

Kui Vancouverisse maandudes lennukiaknast välja vaadata, võib vabalt tekkida tunne, nagu sööstaks lennuk, nina ees, lainetesse. Lennuväli asub siin ühel paljudest saarekestest Fraseri jõe suudmealal ja kõrguse vähenedes läheneb vesi. Väljas tibutab. Oleme pärast 7,5 tunnist lendu Islandilt jõudnud Kanada läänepoolseimasse,  British Columbia provintsi.

Meil on plaan end Vancouveris vähemalt pooleks aastaks sisse seada. Niikaua kestavad minu õpingud siinses Canadian Tourism Colleges (sellest kirjutan ma lähemalt mõnes järgmises postituses). Ats õpib samal ajal rahvusvahelises keeltekoolis ning Sepp hoiab siin meie British Columbia eesliini.

Nagu esimene nädal kauges kohas ikka, on aeg jagatud segaste võõraste olude ja veidra zombilaadse tundetuse vahel. Lennata on teadupärast ohtlik – keha kihutab ajatsoonide vahel kiiresti kohale, hingeke aga jõuab alles mõne aja pärast tasapisi järele. Tema tulemise ajal on mõistlik olla tasa ja targu, no muidu ei pruugi tulija sind üles leida ega ära tunda. Meie tegime tulles veidra ajarännaku, millest ma siiani päriselt aru ei saa: lendasime seitsme tunniga üle kaheksast ajavööndist ja jõudsime kohale enam-vähem samal kellaajal, mil lennukisse istusime. Kohaliku aja järgi muidugi.

See targu olemise aja jooksul tegime ära olulisi argiasju: seadsime end sisse Kanada-kodus (ka sellest kirjutan pikemalt mõnes järgnevas postituses), Ats käis oma kooliga tutvumas, mina avasin siinses pangas arve ja tegelesin rahvusvaheliste rahaülekannetega. Peale selle maadlesime orienteerumisülesannetega kodu ümber ja kesklinnas ning üritasime välja peilida, millisest poest eestlased edaspidi süüa hakkavad ostma. Võõras kohas võtab kõik aega, nii et kui ühe asja päeva jooksul aetud saab, ongi päev kirjas.

Nüüd on nädal möödas. Hingeke on järele jõudnud. Tema tuleku märk oli tänutunne pühapäeval, kui käisime Põhja-Vancouveris asuvas Capilano pargis. Capilano rippsild on hirmsat moodi ülerahvastatud, aga meil õnnestus leida nende võimsate lääne punaste seedrite, tsuugade ja ebatsuugade vahel koht, kus inimesi mõneks hetkeks justkui polnudki. Capilano pargi arukad rajajad on metsa infotahvlite vahele sättinud emotsionaalseid reakesi, mis on neist väga mõistlik ja mis kõnetavad möödujat umbes nii:

“It is not so much for its beauty that the forest makes a claim upon men’s heart, as for that subtle something, that quality of air, that emanation from old trees, that so wonderfully changes and renews a weary spirit.”

Robert Louis Stevenson

Käisin siin kohaliku retkejuhiga kiirel puutuuril, kus õppisin eristama siinse metsa kolme põhiliiki – tsuugat ja punast lääneseedrit põhiliselt, sest ebatsuuga on mul Luua-ajast suurepäraselt meeles. Aga ka nendest kirjutan edaspidi täpsemalt:-)

Capilanos avastasin mustikad – aga mitte madalad maadligi puhmad nagu meil, vaid minust kõrgemad põõsad. Kiirel uurimisel selgub, et see on ilmselt kännasmustikas – meie mustikast tunduvalt suuremate viljadega liik, mille marjad, muide, ei pidavat suud mustaks määrima. Siinne mustikakorjamine näeks siis välja umbes nagu ploomikorjamine meil – siin seisan ma mustikapõõsa kõrval.

IMGP7631

Capilanos aimatav vihmametsa külluslikkus ja vääramatus, olgugi pargi kujul, on mu äsja kohalejõudnud hingekese esimesed emotsioonid siin maal.

Enne seda, siis, kui Vancouveri kesklinnas ühes pangas kontot avasin, olin saanud osa väga heast teenindusest. Hea teenindus on siin maal ilmselt elementaarne, aga usutavasti sattus mu isiklikuks rahaasjade-nõustajaks lisaks ka väga sümpaatne tegelane, Kristina nimeks. Kui me siis kontot avasime – ta jõudis selle aja jooksul mitu korda küsida Atsi järele, kes ootesaalis ootas, ja pakkuda võimalust, et saadab pojale ooteajaks kohvi või teed – küsis ta, mis mulle Eesti juures meeldib. “Palju vaba ruumi,” vastasin mõtlemata. “Aa, siis meeldib sulle siin ka,” vastas ta. Olin selleks ajaks näinud vaid kesklinna inimestest pungil tänavaid ega saanud kohe aru, mida ta sellega mõtles, Nüüd, siin Capilanos, vaadates üleval rippsillal trügivaid inimesi ja selle all, 70 m sügavusel voolavat jõge ja selle kaldal rahus kasvavaid 60-70 m kõrguseid puid, hakkasin tema mõtet tajuma. Enamik maad Kanadas on ju asustamata, inimesed on kogunenud mõnesaja kilomeetri laiusele ribale USA piiri äärde.

Siin pildil vaade turiste täis Capilano rippsillale. Ma soovitaksin ja soovin ise siia parki tulles vältida tipptunde. Saabugem hommikuudude ajal ja nautigem päikesetõusu.

IMGP7649

Puude kiirguses on aimata sedagi, et mõõtmed on siin oma kolm korda suuremad kui ma harjunud olen. Kui meie kõrgeim puu on 48,6 m kõrgune kuusk, siis siinse pargi “Grandma Capilano” ulatub 76 meetrini. Siinsamas on kasvanud ka Põhja-Ameerika kõrgeimaks peetud ebatsuuga – 127 m – mille koor olevat olnud paksem kui majaseinad. Ja vanuse peale tuleb pikemalt mõelda – seesama vanaemakene on siin kasvanud juba üle 1300 aasta.

Veel üks tähenduslik hetk pargist. Puude võra on siin nii tihe, et kui üleval vihma sajab, siis alla jõuab vaid mõni piisk. Ühel hetkel avastasime, et need üksikud udupiisad, mis kätt puutuvad, on ju vihm. Üksildases päikesekiirtekimbus mängisid need piisakesed, mis ülevalt maapinnani välja olid jõudnud. Fotole püüda ma seda ei osanud, siin on vaid udu sellest hetkest ja minu teadmine, et heledas laigus hõljub maa poole udupeen vihm.

IMGP7624

Aga miks on siis postituse pealkirjas vihje maailma servale? Seegi on pärit pangast ja Kristinalt. Olime pangas pikalt arutanud, kuidas Kanadas on võimalik raha ühelt omanikult teisele kanda, ja jõudnud selgusele, et selleks on võimalik:

a) kasutada vahendusfirma e-Interaci abi, mille puhul pead teadma saaja meiliaadressi, temaga kokku leppima salasõna ja maksma e-transferi eest;

b) teha wire transfer, mille puhul peab teadma saaja kontonumbrit, elukoha aadressi koos indeksiga, tema panga kontonumbrit, harukontorit ja aadressi;

c) oma panga kontode vahel saab teha ka üsna lihtsa online transferi, mille puhul ei pea teadma rohkem kui saaja harupanga numbrit, kontonumbrit ja seda, mis tüüpi kontole ta soovib raha saada; ja lõpuks

d) kirjutades välja tšeki, mille puhul läheb saaja lihtsalt panka ja saab raha kätte.

Kristina arvas, et kõige kindlamaks viisiks raha saada ja saata peavad inimesed siiski tšeki kirjutamist. Kirjeldasin, kuidas ülekanded Eestis käivad, ja tema ohkas seepeale: “Teate, kui maailm oleks lame nagu taldrik, siis Kanada asuks seal kõige-kõige rohkem serva peal.”

Huvitav vaatenurk, eriti kui pidada silmas, et Kanada naaberriik USA peab end maailma keskpunktiks.

Leave a Reply