Tuulemarjamaa

Et kõigil oleks hea

20150714_133429

Vanasti sai siit autoga läbi

| 0 comments

Elatanud kalamehe silmad tõmbuvad kavalalt kissi, kui temaga Soomaal Karuskose talu õuel juttu teen: “Jaah, kuuekümnendatel käisin ma siin tihti. Siit sai Joosepi ja Lilli käest puskarit! Ja mingi aeg tahtis kolhoos, et kõik majapidamiste õunapuud ja marjapõõsad tuleb üle lugeda. Ma siis käisin küla peal. Siia sõitsin piki Raudnat, tulin Lemmjõe kordoni juures üle silla ja siis piki paremkallast. Neljarattaveoga sai kenasti läbi, selline rada oli sees.” Vaatan rääkijale otsa ega usu. Viiskümmend aastat tagasi sõitis ta autoga seal, kus mina alles paari päeva eest võsas rabelesin, leidmata rajapoegagi, ja igatsesin kõige rohkem seda matsheetet, mis Karuskose peremehel siin kuuri ees vedeleb?

Õieti oli plaan selline, et lähen piki Ingatsi laudteed kuni Kuresoo servani ja siis piki rabarinnakut paremale. Möödun neljast metsasihist ja siis pööran viiendat mööda paremale, jõe poole. Siis lähen kas Sibulasaarele või üle Lemmjõe silla keelemetsa ja seejärel piki jõge Karuskosele tagasi. Kaart oli mul kaasas, võileivad kotis, kummikud jalas ja ilm hea.

Rabarinnakul selgus, et metsasihist on kerge mööda kõndida, kui liiga raba peale kalduda. Kaardi järgi ei leidnud ma esimest sihti ja kuigi sel erilist liikumissuunalist tähtsust polnud, tegi see mulle tuska. Teise leidsin, kuid läbitud maa järgi tekkis küsimus, kas järgmine oli kolmas või siiski pigem neljas? Igatahes liikusin edasi. Ehmatasin liikudes linde lendu ja nägin eemalt looma tagumikku – ilmselt kähriku oma -, kui tema omanik inimese eest põgenes. Kas kährikud käivad rabas mustikaid söömas?

Minu arvestuse järgi oli see viies metsasiht, mida mööda alla jõe poole keerasin. Kuna tegu oli juba rabaservaga, hakkasin ühtäkki kahtlema, on see ikka õige siht. Metsasihi asemel laius mu ees rabamännik, murakaid täis. Sihi moodi küll, aga… Igaks juhuks keerasin tagasi ja lähenesin jõele piki neljandat sihti. See nägi välja selline:

20150714_121444

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Vesi juurekuhilate vahel. Aga mul oli selgelt meeles, kuidas me talvisel retkel siinsamas kõndisime. Tookord meenutas jääga kaetud vesitõkete ületamine seiklusparki – kas selle augu kohal jää murdub või peab vastu? Täna polnud kummikutega varustet retkelisel mingit probleemi veetakistusi ületada. Pidasin samal ajal ühendust välisilmaga, vastades kahele telefonimüügi kõnele (kas ma tahan uut, kiiremat internetti ja ega mul ei ole uut telefoni tarvis?). Poolteist kilomeetrit veetakistusriba ja olingi jõe ääres. Piki seda läheb kalameeste rada, teadis Mariell. Ja nagu ma hiljem teada sain, sai siit mõned kümnedid tagasi autoga läbi.

Paraku on siinkandis kalamehi väheks jäänud ja autodest ei tasu rääkidagi. Tegin katse minna vasakul, Lemmjõe sillale, aga pajude-leppade pealetung metsa ääres peatas mu mineku. Peale selle olid koprad, tuul ja tõusuvesi kolmepeale hulganisti puid langetanud, nii et minek tähendas jõega risti langenud tüvede ületamist koos võsast läbitungimise ja angervaksa mahatallumisega. Ah, pole seda Lemmjõe keelemetsa mulle täna vaja, sain aru, ja pöörasin otsa ringi.

Karuskose poole minnes olid tingimused sama. Ei, ajuti oli rada siiski näha, siis aga kaotasin ta luhal või metsaveerel täiesti. Enamasti rajasin endale teed läbi üle pea angervaksa ja tema lopsakate sõprade. Selliste:

20150714_130021

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Lõpuks jõudsin metsa all paremini säilinud rajaotsale. Ja siis algas ime: otsekui oleks torupilli kuulnud, astusin võsast välja ja jõudsin vana künnapuu alla. Pakud ja lõkkease – järelikult on see armsa kursavenna Kulno künnapuu, see, mille all ta Sääsepirina kontserdi ajal pilli mängis ja lugusid rääkis!

20150714_133429

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Sealt edasi on Karuskosele ehk kilomeeter. Kokku käisin sel päeval ligi 17 km.

Kui Karuskosele jõudsin, kohtusin silla otsas kahe sakslasega. Mees oli bioloog, kes Ingatsi matkaraja parkla kaardist inspiratsiooni saanuna tahtis läbi kõndida sellesama jõeäärse “raja” kuni Lemmjõe sillani. Rääkisin talle oma äsjasest matkast ja kinnitasin, et see rada sobib ainult neile, kes armastavad “extremely wild experiences”. Mees küsis veelkord teeolusid, vaatas igatsevalt jõe poole, siis naisele otsa ja ohkas: “Ok, we gonna go by car to Lemmjõe.”

Ma ei tea nüüd isegi, ehk rikkusin teise inimese avastamisrõõmu ära. Aga ta ei näinud kohe sugugi sedamoodi seikleja moodi välja, kelle unistuseks on rassida viis-kuus kilomeetrit pajude, leppade, angervaksade ja kõrkjate vahel ning tüverontide peal. Samas – kummikud olid tal jalas ja jõge mööda minnes poleks eksimist karta… No vähemalt jäi tema naisel, kes selle plaani järgi oleks pidanud Lemmjõel meest ootama, paar tundi meheootust olemata.

Ja mu meelest olid nad siiski rõõmsa moega, kui angervaksaväljade vahel kahekesi parklasse auto poole kõndisid, rukkirääk kärinal järele hüüdmas. Sest kuigi seikluseks läheb tavaliselt siis, kui julged rajalt kõrvale astuda, ulatub Soomaa isemoodi ürgne olemus ka nendeni, kes rajal kõndides oma tähelepanu talle kingivad.

Aga luhad kasvavad siin äärmiselt kiiresti kinni küll.

Leave a Reply