Tuulemarjamaa

Et kõigil oleks hea

Uus normaalsus

| 0 comments

Tegin väikese matkaküsitluse ekspertgrupi seas – uurisin kaaslastelt, kes meie klassimatkale tulla ei saanud, miks nad ei saanud.

80% vastas, et töö või pere pärast. 20% jäi kõrvale haiguse pärast.

Kui sama asja küsida juhuslikult linlaselt ja laiendada ajafiltrit – st miks sina nädalavahetuseti looduses, metsas või matkal ei käi -, vastaks tõenäoliselt umbes 90%, et tööd on liiga palju või pereasjade pärast. Lihtsalt pole aega!

Puhas prioriteetide värk! Matkamine ja loodus on midagi sellist, mis puudub enamiku maailmapildist. Loodus pole norm. Normaalne on olla puhkepäeval kodus ja koristada, teha tööd, minna perega kaubanduskeskusse, sõbrannaga kohvikusse või ööklubisse. Lebada niisama ja tunda, kui väsinud sa oled.

Mitte et ma ise seda kõike teinud ei oleks. Aga nüüd on midagi muutunud. Mulle tundub ülekohtune olla nädalavahetusel linnas. Mul ei ole aega, et puhkepäeval linnas vedeleda! Võiksin öelda ühe oma kunagise intervjueeritu kombel, kes koju tulles avastas teismelise tütre toast tundmatu poisi pesu kokku korjamas, et seda pesumasinasse panna. “Kas see (võõras poiss meie juures elamas) on nüüd meie uus normaalsus?” küsis ema tütrelt. Jah, metsaminek on minu uus normaalsus.

Ja natuke on ikka nii, et kui hakkad ees midagi tegema, tulevad teised ka järele. Lapsed näiteks. Isegi siis, kui nad on sinust pikemad ja vanemate aktiivses mõjuväljas elamise east justkui väljas. Kui kaks nädalat tagasi avaldas Poksija mulle, kui olin teda maale vanaisa juurde metsa tegema kaasa kutsunud, et “Tead, sa saad ju täiskasvanud inimesena aru, et see ei ole praegu minu kui teismelise prioriteet”, siis kui nüüd teda uuesti kutsusin, ta tuli. Võibolla avaldas mõju see, et ema mõtleb seda metsaskäimist tõsiselt, et käivad Sõdalasega ise iga nädal metsa tegemas või matkamas? Tõsi, ta sai ka palka. Võibolla sellepärast võttis teismeline oma prioriteete üle vaadata, aga mehise kolmepäevase töö eest metsateo, võsa raiumise, tüvede laasimise, pakkude vedamise ja lõhkumise eest palka maksta mulle tõesti meeldib.

See on päris töö pluss loodusetundmine pluss uue oskuse omandamine. Seal on ka suur plaan –  vanaisale küttepuude tegemine – ja teadmine, et ei ole ilus abi andmata jätta, kui sa saad aidata. Pluss, kes teab, ehk sisaldus selles tema metsaskäimises ka kerge prioriteetide ümbervaatamine:)

Oma valimisprogrammi loosungit ma juba tean. Uus normaalsus: minge metsa!

Leave a Reply