Tuulemarjamaa

Et kõigil oleks hea

Meenikunno_kopsurohi

Sipelgasalsa Meenikunnol

| 0 comments

Keset suurt sipelgapesa õitses kopsurohi. Kummardusime retkekaaslasega teda silmitsema, kui äkki kuulatama jäime. See krabistamine? Pidev ja pisike, vaevukuuldav. Pesa katsid veel mullused haavalehed, laiad kui lendavad taldrikud, ja talvisest puhkeperioodist virgunud kuklased askeldasid neil kuivadel lehtedel ringi. Sellest sündis sipelgajalgade peenike ja katkematu kribin-krabin. Salumetsa salsa.

Kas pole liigutav, et haavalehed, mis puu küljes pausi pidamata vabisevad ja sedasi häält teevad, ka mahalangenult tagasihoidliku taustamuusiku rolli jonnakalt edasi kannavad? Kuid varakevadine mets raba serval liigutab ka siis, kui seda imevaikset muusikat kuulama ei juhtu – need kõrged sirged männitüved ja esimesed sinililled kuivanud lehtede vahel, teate ju küll…
Meenikunno_ladvad

Oota – kust need lehed siia õieti said, siin on ju männik?! Nii juhtub, kui linnainimene pilku kõrgele tõsta ei märka. Nii jäävad avastamata männitüvede vahele peitu pugenud haavahiiglased. Nad on oma ladvad üle mändide sirutanud – küllap hakkasid korraga kasvama, aga haab oma erakordselt kiire kasvuga tegi männile lihtsalt ära. Nii tekitab see Meenikunno raba äärne metsatukk kummastust – kõnnid justkui okasmetsas, aga jalge all sahisevad suured kuivad lehed. Kui jalutad natuke edasi, jõuadki haavatukka – terve metsaalune on siin lehtedest tuhkhall ja pilt kisub natuke maailmalõpu-õuduka poole, aga siis tõstad pilgu üles ja kõik on jälle sini-sinine ja rahustav…

Meenikunno_haavik3Meenikunno rabas olen ma käinud juba aastaid, aga varem pole raba ümber ringi tegeva metsaraja peale juhtunud. Ikka vaid laudteed mööda Päikeseloojangust Liipsaarele ja tagasi olen kulgenud. Ja rabarinnaku palumännikus pohli söönud. Nüüd käisime ka 3,5 km pikkuse metsatee ära – ja see meeldis meie seltskonnale vaat et rohkemgi kui rabapealne 2,5 km. Vaheldusrikkam ja oma varakevadMeenikunno_laudteeliste poritakistuste ületamisega kohati ekstreemnegi.

Meenikunnot teatakse ja armastatakse. Nüüd on rabas Päikeseloojangu poolt Suure Soojärveni uus lai, ratastoolide ja lapsekärudele sobilik laudtee. Väga mõnus on see lai laudtee ka neile, kes end mõne sitika uurimiseks käpuli heita tahavad:) Parkla oli autosid triiki täis ning metsas ja raba peal kohtasime mitmeid seltskondi. Kui peaks pähe tulema mõte rentida Päikeseloojangu metsamaja, oleks vist mõistlik valida mõni hooajaväline päev. Nädala sees ehk. Muidu oled maksnud võtmeraha maja eest, aga leiad kohale saabudes, et õu külalisi katkematult täis. Mõni sihuke lärmakamgi, Viru Valge logo särgiesisel laiutamas.

Meenikunno_kopsurohi

Aga sellest kopsurohust ka. Esiteks ei tulnud mul tema nimi kuidagi meelde, aga tubli loodusehuvilisena kannan ma nüüd alati taimemäärajat kaasas (sambliku- ja kasvukohatüübi-määrajat ka, aga nendest teine kord:)). No ja selle abil õnnestus mul välja raalida, et muidugi, see imeline nurmenuku-kujuliste õitega kirju lill on ju kopsurohi! Kirju jah, sest kopsurohi on nagu kameeleon – äsjapuhkenud kroonlehed on roosat värvi, tasapisi muutuvad need lillaks või karmiinpunaseks ja lõpuks lillakassiniseks. Lillepreili on lahke – kuna oma õisi avab ta eri ajal, näitab ta sulle eri värve korraga. Kopsurohi on rahvameditsiinis olnud köha ja kopsuhaiguste puhul teena kasutatav.

Ja veel – kopsurohu seemned levivad sipelgate abil. Sageli varisevad need enne täielikku valmimist ja saavad küpseks alles mullapinnal. Seemnete küljes on aga magus tilgake, mis on magustoiduks sipelgatele seemnete laialikandmise eest. Vaat siis jälle tarka looduse asjakorraldust. Seepärast kasvaski see taimeke otse sipelgapesas – isiklikud DHLi-poisid kohe käepärast võtta.

Kui nüüd arvutikõlarid viimase vindi peale keerata, peaks allolevast klipist sipelgate jalgadekribinast kergelt aimu saama. Metsas kuuleb muidugi paremini:)

Leave a Reply