Tuulemarjamaa

Et kõigil oleks hea

IMGP7781

Retk: Indian Arm – süstadega veele

| 0 comments

Indian Arm on imeilus, mägede vahele kiilunud abajas Suur-Vancouveri kirdeosas. Viimase jääaja ja tagasitõmbuvate liustikukeelte töö. Meie eelmisest retkest asub see tublisti ida pool, aga ikka Burrardi abaja põhjakaldal, täpsemalt: viimase põhja sirutuv haru. Süstafirmasse kohale saab kenasti linnaliinibussiga ja kesklinnast minnes võtab see umbes 40 minutit. Loodus on linnale nii lähedal, et ma tõesti imestan, et kontoriinimestel pole sellest hoolimata siin vist siiski kombeks käia lõunapausi ajal vee peal ja teha mõni kiire tiir.

See-eest linnakülalistel on siia, Deep Cove lahesoppi ilmselt sageli asja. Meie retkejuht Dan kirjeldab, kui tihedasti askeldavad Indian Armil suvistel nädalalõppudel süstad, kanuud, SUPid, purjekad, mootorpaadid ja jetimehed. Ja kõige selle keskel loobivad kalamehed lanti.

Suuresti just sellepärast valisime esimeseks tutvuseks esmaspäeva. Ja voila – peale meie on kohalike saarekestega tutvust tegemas veel vaid üks valge, veidi ujeda prouaga paar, ja asjalik hiinaverd tegelane Lõuna-Carolinast. Nagu arvata oligi, ei ole Deep Cove’i süstafirma enne eestlasi näinud ja me tekitame üldist elevust. Üldiselt ei teata siinkandis, kus Eesti asub, kuid siiski leidub ka pärleid, kes oskavad Eestist kuuldes kohe paar märksõna öelda. Siinne hispaania verd süstamees teab näiteks kohe, et meil on palju saari, ja Sepp teab rääkida isegi ühest tööriistapoe kutist, kes olevat olnud kursis Trad.Attackiga!

Kuigi hommik on olnud sajune, näeb Deep Cove meie saabumisel välja ahvatlevalt septembripäikeseline.

IMGP7781

Süstad on aeglase kruiisitamise jaoks ja igas mõttes turistikindlad – laia lameda põhja, suure kokpiti ja tüürilehega. Dan teeb kiire algõpetuse, vabandab, et kavatseb meile pausi ajal pakkuda ainult ebatervislikke snäkke, ja tõukab meid veele.

Indian Arm ulatub põhja 18 km pikkuselt. Järsud kaldad, metsaga kaetud mäed ja kümned saarekesed, ookeanist eemal ja tuultest varjatud. Ideaalne koht, kus siledal veel libiseda ja vaateid nautida.  Mäetipud on täna udu sees, või on see veeaur, mis tõuseb koskede kohale? Vanajumal on siia ilu lahke käega jaganud; rikkamat sorti tegelased, kes seda märganud on, on fjordi lõunapoolses osas järsud kaldad noobleid suvilaid juba täis ehitanud. Mida rohkem põhja poole, seda metsikumaks loodus muutub. No ja need loomad vees – meie 3tunnisel retkel kohtan ma randalit (Harbour Seal), kes ujub paari meetri kaugusel paadist -, kümneid verevaid meritähti (Red Sea Star) nii põhjas, kaljudel kui uudistamiseks käe peal – ja hulganisti hiigelsuuri meduuse. Dan kinnitab, et viimastel päevadel on idakaldal võinud kohata puumat ja musta karu näeb ta tihemini kui oma kõrvu.

Dan on hoolitsev retkejuht – peab igaühel silma peal ja küsib aeg-ajalt üle,  ega kellelgi külm / palav pole ja kas kõik on ikka ok. Lugusid rääkida meeldib Danile ka väga. Näiteks pajatab ta meile sellise, siinsest Boulder Islandist. Kunagi olnud see kohaliku hõimu, Tsleil-Waututh rahva matmispaik. Indiaanlased mässisid oma surnud seedrikoore sisse ja tõstsid puu otsa, vaimude maailmale lähemale. Kui valge mees tuli, nõudis ta taolise matsliku kombe lõpetamist – surnud tuli puude otsast alla võtta ja kaldale korralikku surnuaeda matta. Indiaanlased tegidki nii. Kui viidi ära pealiku säilmeid, ilmusid kaks Orcat (mõõk- ehk mõrtsukvaala), kes saatsid paatkonna aupaklikult saarelt kaldani. Pärast seda polevat Orcasid Indian Armis enam nähtud.

No eks see Indian Arm ole mõõkvaalade jaoks liiga kitsas ja avaratest vetest kaugel ka. Kuid vesi on siin soolane nagu ookeanis ikka. Siin toimib ka korralik tõus ja mõõn ja kui ise retke sättida, on mõistlik vee suunda jälgida, mitte end sellele vastu pressida. Fjordi ümber on mõned aastad tagasi valminud pikk matkarada, kümneid lühemaid radu ja kolm laagrikohta, seega mõnus turvaline koht omal käel avastada ja telkida.

Vahepalaks otsib Dan kuivakotist välja sõõrikud. Magus donut vihmasajus teeb igaühe õnnelikuks!

IMGP7793

See kant siin oleks mõnus elamiseks. Vee ääres, mäed ja mets käeulatuses, kesklinna 40 minutit bussiga… Ja see ökokohvik, kus me pärast retke Kanada kõige pärisemat latte chaid joome, mõjub sellisena, et siin võiks iga päev end pärast vee pealt tulekut soojendada.

Ja see on nüüd jälle kinnitust leidnud, et vesi teeb eestlased õnnelikuks. Mõni mees võib tükk aega tihedamat sorti vihmasajus aerutada, ja pärast seda – näe, ei mingit ängi! Ainult puhas diip hemingweilikkus… Mul fotot tõestuseks pole (huvitav, miks fotoaparaat alati minu käes on?), on aga retkejuhi sõnad: “I love that big smile on your face.”

IMGP7799

 

 

Leave a Reply