Tuulemarjamaa

Et kõigil oleks hea

IMGP7746 (2000x1339)

Retk: Capilano Pacific Trail

| 0 comments

Kui suur linn asub suure metsa, suurte mägede ja suure vee vahel ja sees, ei ole kesklinnast metsa jõuda keeruline. Valime selle nädala retkerajaks Pacific Traili, mis kulgeb piki Põhja- ja Lääne-Vancouveri kokkuleppelist piiri ja piki Capilano jõge. Need on squamishite põlised elualad. Mulle meeldib, kuidas Kanada valitsus tänapäeval indiaanlasi nimetab – First Nations. Kuigi loomulikult ei tasu sellest järeldada, nagu oleks 17. sajandi valge mees Kanada põliselanikke põhimõtteliselt hellemalt kohelnud. kui mujal Ameerikas seda tehti. Aga tõsi tundub see, et siinsete viljakate alade põlluharijatega toimus toona sõjalisi konflikte vähem. Piisas rõugetest, mis 17. sajandil enamiku – 87%! – põlisrahvastest hävitas (kusjuures pole tõestust leidnud see teooria, mida ma omal ajal koolis õppisin, et salakavalad misjonärid jätsid indiaanikülade lähedusse meelega nakatatud tekke jm – ei, piisas loomulikust nn Kolumbuse vahetusest, ing k Columbian Exchange: meie neile rõuged ja katku, nemad meile süüfilise).  Nojah, siinsamas raja lõunaosas asub squamishite tuntuima uuema aja pealiku, lääne nimega Joe Capilano (sündinud Sa7plek (loe: Sahp-luk)) elu- ja surmakoht ja mausoleum takkapihta. Capilano oli see mees, kes läks meelsasti kaasa katoliku kiriku õpetusega ja püüdis seda kohalike kommetega ühendada, samas oli aga agar valgetega läbirääkija, et oma rahvale elupaiku, jahi- ja kultuurikommete õigusi säilitada. Capilano sõitis 1906 suisa Inglismaale, et kuningas Edwardile isiklikult põlisrahvaste petitsioon üle anda. Mingeid muutusi see endaga kaasa ei toonud, küll aga sai Capilanost põlisrahvaste innustaja ja guru. Nüüd on temanimelisi objekte siinkandis mitu: Capilano jõgi, järv, park ja ülikool. Ja selliseid silte on matkaraja alguses ka mitmeid:

IMGP7700 (400x291)

Raja pikkuseks on märgitud 8 km. Lõunapoolne osa sellest (meie puhul siis raja algus) tiirutab jõe ja majade vahel. Siis teeb põike tänavale, möödub hopsti prügimäest ja seejärel avaneb sirge kruusatee. Paar esimest kilomeetrit ongi sellised. Õnneks keerame me siis metsa vahele. Ja see ongi päriselt see võimas vihmamets – jupike Vaikse ookeani parasvöötme vihmametsade loodusvööndist, mis ulatub Alaskast Californiani. Siin, põhjas, on valitsevad liigid punased lääneseedrid (Western Red Cedar), ebatsuugad (Douglas Fir) ja tsuugad (Western Hemlock), sekka vahtraid ja leppasid ja muidugi hulganisti sõnajalgu, luuderohtu, samblikke ja samblaid. Maailma kõrgemaid puid – rannikusekvoiasid (Coastal Redwood) – siin ei ole, küll aga kasvab neid siit paarsada kilomeetrit allpool, Oregoni osariigis USAs.

Kogu see küllus näeb välja umbes selline.

IMGP7749 (2000x1339)

IMGP7746 (2000x1339)

IMGP7750 (2000x1339)

Siin valitseb sõbralik toetus ja austus elu ringkäigu vastu: vana tormimurd moodustab omamoodi lahke lastesõime puulapsukestele ja teistele uutele tulijatele. Vihmametsa võrastik kõrgel on nii tihe, et alla päikesevalgust palju ei jõua. Noored puud aga vajavad kasvueas samamoodi päikest ja eriti hella pesa. Vanast tsuuga või ebatsuuga tüvest, mille koor on teatavasti eriti rõmeline, paks ja superhea niiskusekoguja, saab nüüd elupeenar lapsukestele – koorepragudes leiab seeme hea, viljaka, niiske ja maapinnast kõrgemal asuva kasvukoha. Kasvades sirutab noor puu juured maapinna poole, tema sõimekene aga aina kõduneb. Taolisi tüvesid ja kände, kus peal noored puud, on siin sadu. Inglise keeles kutsutakse neid sõbralikult: nurse log. Puu-lapsehoidja.

IMGP7762 (1339x2000)

Veel retkepilte ja sõbralikke valgeid retkelisi – meid – saab näha mu poja fotodelt siit:

Rada lõpeb Clevelandi tammi juures – siit tuleb suur osa Vancouveri joogivee varudest. Oleme jõudnud päris mägede jalamile ja vaade seedripuu alt Grouse Mountaine’ile meenutab Alpi aasakesi.

IMGP7773 (2000x1339)

Ükspäev läheme me sinna päris kõrgele ka. Ja nagu siin Kanadas kombeks, käib loodusradade juurde ikka mõtlushetk ja sentents. Selle koha lauseks võiks olla näiteks see (selle valisin ma ise, ei olnud seda põletatud seedripuust lauakese sisse kohapeal):

“Let’s look up the mountains and the stars up above. Lets look at the beauty of the waters and the trees and flowers on earth. We will then begin to think, and thinking is the beginning of a real education.”

Siinkandis on levinud komme osta mälestuspingikesi – nagu Vahur Kersna saate vaatajad teavad, on neid pandud ka Eestisse. Siia on armastavad sugulased lasknud panna pingi kirjaga kahe austraallase mälestuseks, kes 1957 siin kohtusid – et nad ikka sõpru, naeru ja armastust naudiksid. Taoliste sildikestega pinke on Vancouver täis, siin on aga lisaks käetugede küljes ka üsna värskena mõjuvad fotod asjaosalistest. Armas.

IMGP7772 (2000x1225)

Üks pai veel kohalike matkavõimaluste tunnustuseks: võõramaalasele teeb retkele jõudmise eriti lihtsaks äpp nimega Totago (Turn Off The App and Go Outside). See otsib välja läheduses asuvad matkarajad, arvutab välja aja, mis sul võiks matkale kuluda (alustades ja lõpetades koduga) ja annab täpsed juhised, milliste rongide-bussidega kohale minna. Sinna välja, kui kaua mingi liiniga sõitma peab ja mitu meetrit on vahemaa, mis kahe liini peatuste vahel kõndida tuleb. Meil läks kogu ilu peale koos pikniku ja matkajärgse Hiina söögiga ligi 7 tundi. Üks udune tõmmis, aga kes huvitet, võtab selle äpi ise maha ja vaatab. Paraku näeb sealt seni vaid Ameerika radu (üks Belgia oma oli vist ka).

CPT

Järgmine kord luban kõikide oma linnahuviliste sõprade rõõmuks kirjutada ka Vancouveri linnast ja Surreyst, kus meie elame:-)

Leave a Reply