Tuulemarjamaa

Et kõigil oleks hea

IMGP6530

Radadeta raba

| 0 comments

Loetud päevad pärast kanuusõitu Jägala jõel ja kiiret räätsaretke Seli rabas seisan ma taas sealkandis märja ala serval. Tõugussaare ehk Kilingi raba. Siin ei ole laudteid. Pole tähistatud radu. Isegi kuivenduskraave pole, selline õnnelik omasoodu elanud raba on. Isegi nimetatud pole minu Regio atlases seda Kõrvemaa maastikukaitsealale jäävat raba. Ka netist ei leia tema olemasolust palju muid märke kui vaid meie teejuhi Mareki postitused

Et aru saada, kuhu me läheme, olen sobranud Maa-ameti kaardikihte. Sealt saan teada, et Tõugussaare raba asub me eelmisest rännakust, Seli rabast, linnulennul 6 km kagus. Ja et tema üsna älveterohkest pinnast kasvab edelas välja suur ja kõrge metsaga Tõugussaare soosaar. See ongi meie tänane sihtpunkt.

Otsime endale rännukepid ehk kadikud, nagu Marek ütleb. Metsast ja sooservamärest läbi kahlatud, jääb teele viimane rabaäärne looduslik puhkeala. Kuskilt on siia sätitud just täpselt rännunaistele istumiseks sobilik kivi kahe kuuse vahele.
IMGP6493

Me läheme räätsadeta. Marek on Tõugussaarel käinud ja teab älveste-laugaste vahelt läbipääsuteid. Mis siis ikka, heidame pilgu Nipernaadi-muretu taeva all kasvada ponnistavatele rabamändidele ja oleme valmis teele asuma. IMGP6505

Raba sunnib alati tähelepanelik olemas. See vähemalt 5-6 meetrit aastatuhandeid kasvanud turbakiht, millest 90% on vesi ja mis koheva leivapätsi moel end ümbrusest kõrgemale kummutab, tekitab minus aukartust. Egoistlike turbasammalde poolt endale ahmitud ja enda sisse vangi pandud vesi. Teised vaprad taimed, kes siin vastu peavad, saavad loota ainult sademetele.
Kus turbasammalde vahel teisi taimi pole, seal vajub inimene oma raskusega läbi. Mänd, olgu ta kas või vaid pahkluuni ulatuv, kannab. Kanarbikumätas kannab. Tupp-villpea mättale turbasammalde vahel võib ka loota. Kus aga ainult pruunikas-hallikas turbasambla kiht kasvab, on see märk älvest, mudaaugust, mis inimest kanda lihtsalt ei võta ja kõik. Katseta, kui tahad. Ei kanna.
IMGP6509_2
Enamasti on raba siiski kergemini läbitav. Meil jääb aega uurida rabamändide skulptuure. Neid bonsaisid, tänu millele räägitakse seda legendi, mille järgi jaapanlased meie rabades jahmunult pead vangutavad: “Ilus küll, aga mis selle hooldus kõik maksma läheb!?” Näiteks seda männikest, kes küll optimistlikult kasvama on hakanud, siinset häda ja kehva elujärge nähes aga justkui ümber on mõelnud ja pea tagasi turba sisse pistnud.
IMGP6511
Suur Tõugujärv keset raba sirutab end L-tähe kujuliselt põhjast lõunasse ja võtab siis kurvi itta. Suur järv, keskel saared, servad õõtsikud. Ligi ei lase mujalt kui vaid lõunaservast.
IMGP6520
Sellisel rännakul, ilma räätsata üle sügisese lageraba ja rohkete älveste vahel polnud ma veel käinudki. Talvel küll, kui maa külmunud, ning suviti raba äärealadel mändide vahel. Varem polnud ma käinud ka nii lüürilisel rabaretkel. Marek on mees, kes kõneleb kohavaimudest ja Tõuguvanast ja Järvevanast ja Sooemast; nõmmeneitsid ja rabasaare väravad, millest sisenemiseks luba tuleb küsida, on tema jutus ka sel päeval loomulikult kohal. Ja näe, kui me Tõugussaare soosaarele läheneme, tõusebki äkki tugev tuuleiil ja vanad haavad, tammed ja kuused hakkavad rabavaikuses kohisema. See on kohavaimude-paigahoidjate luba: jah, me võime Tõugussaare kirdeväravatest sisse astuda, mütsi peast võtta ja kadiku käest panna ning siin puude all puhata ja väeteed juua, ütleb Marek.
IMGP6550
Võib vabalt olla, et lehvivate valgete juustega Sooema ilmutas end meile ka seal piknikut pidades. Igatahes ühel fotol on ta minu meelest olemas. Või on neid sellel pildil lausa kaks?
IMGP6535
Joome teed. Angervaksatee kerge põdrakanepi nüansiga, tuvastavad tublimad taimetundjad meie seast.
Mõnus on. On vana mets, kuhu inimene ilmselt kuigi sageli ei satu. On kõdu- ja sügiselõhn. Ja on märke, et kevadeti võib siin kauneid kuldkingi õitsemas näha.
Mul on sageli veidi piinlik, kui mul keset päeva laulda palutakse. Siin on ka algul. Aga see tunne kaob, kui ma näen, kuidas Marek lauluotsa üles võtab ja kui loomulik see tema jaoks on. Ta läheb sinna laulu sisse päriselt ära. See on tema tänu kohahoidjatele, et nad meil siin saarel viibida lubavad. Ja veel üht taipan ma seal teda kuulates – see sõna “simajas”, mida ma tema blogipostitustest sageli leidnud olin ja mis Saareste mõistelise sõnaraamatu järgi märgib ilusat, aga ka märga, sinist, pikka ja meeldivat, on täpselt Mareki sõna. Midagi harvaesinevat, habrast ja  omamoodi, pigem lugude kui faktide kaudu seletatavat saab tunda see, kes temaga retkele läheb.
Võibolla ongi keegi Tõugussaare rabasaare kohapaigavaimudest täna siinsamas ja kuulab oma samblapesas seene all pikutades ja jalaga takti lüües Mareki rabalugusid?
IMGP6570
 

Leave a Reply