Tuulemarjamaa

Et kõigil oleks hea

IMGP6836

Kas teeme lõket ka?!

| 2 Comments

Päris õigel pööripäeval me sel aastal metsa lõket tegema ei jõudnud. A kolm päeva hiljem jõudsime metsa küll ja tegime siis oma pisikeste retkelistega hilist pööripäevatuld. Lõke oli ka pisike, aga kuna sel aastal oli jõulude ajal väga võimas päike, saime kahe peale kena valguse kokku. 25. detsember on just see päev, mil päike “väljus pesast” ehk päevad hakkavad jälle pikemaks minema. Rõõmustagem, metsarahvas!

Plaan oli, et käime seekord täitsa korralikult vanaisa metsavalduste piirid läbi ja tähistame kohad, kust ehk iseenese tarkusest õigesse suunda keerata ei taipa. Aga kuna hommikul selgus, et kampa löövad ka neljane Hugo ja kuuene Karl (ja võibolla tuleb ka pooleteisene Deisi), tegime plaani kiiresti ümber ja asendasime sellisega, kus võsast läbipugemist veidi vähem. Et metsale ringi peale ei tee, läheme põhjapiiri mööda metsa lääneserva vanale heinamaale ja sama teed tagasi.

Lõunaunele jääv Deisi tuli meid saatma, Sõdalane teritab selle pildi tegemise aegu veel kirvest ja Karl on juba kuhugi kadunud. Aga muidu nägime välja sellised julgelt värvirõõmsad, nii et isegi porilombid said meilt pildi jaoks pisut värve laenata:-)

IMGP6801

Tegime mõned jänesehaagid ja nii sai matkakilomeetreid kokku kuus. Keegi ei virisenud, nojah, miks metsas peakski virisema. “Ma jõuan palju kõndida, sest mul on suur kõht,” teatas Hugo, kui uurisin, kas ta ikka jõuab veel. Pealegi teadsid väikesed, et peatuspaigas teeme lõkke ja küpsetame midagi tulel. Küpsetamine algas juba enne, kui lõke korralikult põlema hakata sai.

IMGP6813Ja eriti pööraseks läks pööripäevarõõm siis, kui leivad-vorstikesed söödud ja lõpuks ometi sai hakata vahukomme küpsetama. Mis sest, et lõkkeleib veel söömata… a neid saab ju koos ka proovida?!

IMGP6826Kuigi olime arvestanud, et tagasiteel saame süüdata tõrvikud, oli pööripäevapäike, nagu öeldud, sel päeval eriti helde ja pärastlõuna hele. Pimedus meid kätte ei saanud, a ikkagi süütasime ühel hetkel pealambid ja tõrvikud; need viimased olime Sõdalasega samal hommikul katse-eksituse meetodil meisterdanud ja mis, nagu selgus, põlesid oma tublid 15 minutit. Kuigi otsest vajadust nende järele polnud, andis lisavalgus väikestele matkasellidele justkui energialaksu juurde.

IMGP6845

IMGP6836Järgmisel päeval oli Hugo esimene küsimus: “Kas läheme matkale ka? Kas teeme lõket ka?”

No läksime siis järgmisel päeval ka – lõket küll seekord ei teinud, aga võtsime see-eest paar kilomeetrit mõnusa alusmetsaga metsa läbida. Poisid said mahalangenud puutüvedel lõputult Tarzanit mängida ja oh neid lugematuid põldmuraka (meil rohkem põldvääneks kutsutud) ogalisi varsi, mis poisse pükstest kinni haarasid. Nende põldväänte tekkimise kohta lugesin just lugu, mille järgi need on kasvama hakanud kord muiste kätte saadud ja ää veristatud põlluvarga soolikatest.

Pärast leppisime poistega kokku, et eks järgmine kord lähme jälle matkale. Ja teeme lõket ikka ka. Mis annab vihje neile, kes mõtlevad, kuidas lastele loodust lähemale tuua. Mis siin muud keerulist on, kui et minge nendega metsa kohe siis, kui nad on veel päris väikesed. Loomuliku osana elust. Kõige lihtsam on see siis, kui loodus on ligidal.

IMGP6823Pööripäevatule süütamise ajal tuli meelde, et mõni päev enne jõule koputasid mu uksele Jehoova tunnistajad. Ma neid sisse ei kutsunud, ütlesin viisakalt, et ma rohkem nagu looduseusku inimene. Selle peale ülikondades poisid noogutasid innukalt ja üks neist teatas: “Jaa, loodus on ka Jehoova tehtud!”

Nii et meil siiski nagu oleks see ühine pind, millest vastastikune arusaamine võiks võrsuda. A no ikka ei meelitanud mind pikemalt vestlema. Küllap sellepärast, et olen juba korra pidanud nende usukaaslastega juttu ajama (Soomes õppides, kui ei osanud veel keele pärast eriti midagi vastu rääkida ega ka viisakalt välja saata). Ja sellepärast ka, et nad mainisid mitu korda, et tahavad mulle rääkida tõest. Mul on mingi kiiks, et nagu ei oska rääkida inimestega, kelle laubal vilgub tulikirjas Tõde ise.

Ja õhtul pidasime vanaisa sünnipäeva. Ja kui te nüüd vaatate seda ühtainumast küünalt, mis laua taga istuva mehe ees tordil põleb, siis ärge arvake midagi, nagu oleks vanaisa meil aastaseks saanud või häbeneb oma vanust või midagi… Katsuge ise 87 küünalt tordile ära mahutada!

IMGP6881

Muide, maausu järgi algab aasta just sellestsamast päevast, 25. detsembrist, mil päev jälle esimest korda pikem kui eelmine. Tundub loogiline. Et siis seekord tegime vanaisa metsas hoopis uusaastalõket.

 

2 Comments

  1. Sattusin täna esimest korda siia ja nii armas, et keegi veel viitsib ja käib. Nii tuttavad mõtted. Oleme ise ka viimase kahe nädala jooksul palju ringi mütanud ja lapsed leiavad väga ilusti omale meelelahutust, kui ainult võimalus anda. Kirjutamiseni mina aga tõenäoliselt ei jõua, kuigi uus aasta ja uue blogi mõtted peas … 😀

    • Hei, Pille, tore Sind siin näha! Sa ju kirjutad ikka – lugesin Su viimatisest postitusest PKs, et tütre sünnipäev koos puude otsimise mänguga plaanis… loodan, et saite ikka seltskonna kokku ja maastikumängust sai sünnipäeva hitt:-)

Leave a Reply