Tuulemarjamaa

Et kõigil oleks hea

20150619_123230

Oodatud ja ootamatud kohtumised

| 0 comments

Kohe mööda saav nädal sai igas mõttes ääreni täis. Oli koolilõpunädal Luual, mis tähendas kolme päeva täis vastamisi, retki Luua pargis ja puude määramist. Kaht sõitu Luualt põhjarannikule. Altja rannikukooslused ja kääbiku-mets, Muuksi linnamägi ja hundikangrud, Valaste juga, Ontika pangaalune mets ja Simuna meteoriidikraater.

Aga areng on nähtav: kui enne seda kõike oli suurim küsimus,  kuidas eristada paaks-, türn- ja kikkapuud, siis nüüd olen ma neid näinud pargis, metsas ja pankrannikul. Tunnen ära. No välja arvatud muidugi kikkapuud, pitsiline triibupuu, mida looduslikult leidub ainult Koiva jõe puisniitudel. Et tema välimus paremini meelde jääks, leiutasin talle nime “pitsiline triibupuu”, sest õied on nagu pisikeste pitside kiht üsna väikeste lehtede kohal ja vars triibuline. Selle viimase järgi loodan ta ka ära tunda, kui kunagi au looduses kohtuda on.

Puittaimed on nüüd selged:), tulekul on rohttaimede suvi.

Aga need ootamatud kohtumised, mida ma pealkirjas lubanud olen?! Teise päeva retke ajal, mis viis meid läbi Peipsi vanausuliste küladest, Madissoni maakonna sillast Eesti moodi (Järuska sild), Iisakust, Toilast ja Kiviõlist, läksime Margitiga lõunapausi ajal pissile. Olime viisakad, ikka rajast eemale, metsa. Tagasi rajale ragistades ma neid nägingi. Cypripedium calceolus. Kaunis kuldking. Teine ja kolmas ja neljaski. Äge!

20150619_123230

 

Rajal tagasi, jäid kingakesed silma eest varjatuks. Tõestus asjaolule, et ega juhtuma hakkab ikka siis, kui suurelt rajalt kõrvale astud. Juhtuda võib muidugi ilusat ja hirmsat, aga seekord anti ilus kohtumine. Aitäh!

Kohtusin veel merihumuri ja pusurohtude, tuderluga ja võnkvarre, rand-seaherne ja palderjani, lubika ja kastiku, angerpisti ja nõiahamba, lemmaltsa ja naistepuna ja muidugi mägimündiga… mis, nagu hiljem selgus, oli siiski pune. Või olid nad mõlemad kohal? Kivimiretkel sõlmisin suhteid trilobiitide ja nautiloididega, glaukoniidist, liiva- ja lubjakivist ning püriidist rääkimata. Neid viimaseid on Balti klindi all Ontika kandis ohtralt, astutagu lahkelt ligi ja tehtagu tutvust.

Kohtusime ka ussikeelega – selle sinise, kõrge ja uhke taimega, kes tee ääres kohati oma kogukonnad on moodustanud ja möödasõitjaid end vaatama meelitab. Kuigi sinine loob juba eemalt meeleolu, tuleb teda, nagu teisigi taimi, kogu ilu kättesaamiseks lähemalt vaatama kummarduda – kellukate suust paistab emakas, mille ots nagu ussikeel kaheks hargneb. Selle ümber valvavad punased tolmukad. Aga vars on tal jörm – jäme, karedalt karvane ja kange, nii et üldmulje ussikeelest kisub veidi õõvastavaks. Just see vars tundub kuidagi liiga võitlusvalmis… Mürgine on see tüüp ka, nii et kimpu korjata ei tasu.

20150619_155645

Kes tahab mind sel suvel näha, tulgu metsa, niidule, rannale ja luitele – sest seal, kukeaabits ühes ja herbaariumipaberid teises näpus, ma ukerdangi. Küll on mõnus õppida!

 

Leave a Reply