Tuulemarjamaa

Et kõigil oleks hea

Simisalu_hommik

Meie tillukesed Everestid

| 0 comments

Kaks nädalat pärast lüürilist Tõugussaare rabamatka seisan ma taas siinkandis märgala serval. Kuidagi olid need asjad sätitud nii, et meie kahepäevase kursamatka marsruut viib mind taas läbi Kilingi rabast, sisaldab isegi lõunapausi Tõugussaare rabasaarel täpselt nagu eelmisel retkel. Aga geograafilisest kokkulangevusest hoolimata on see siin üks hoopis teist masti matk. Selline, mis kisub meid mugavustsoonist välja ja küsib: millist matka sina tahad?

Alustame Vana-Veski puhkekeskusest. Meid on kolmteist pluss meie matkaõpetaja Eveli, aina teel olev matkanaine, kes oma toas veedab aastas ehk kuujagu öid, nagu ta ütleb ühes 2009. aasta GO numbris. Kõigepealt Jägala jõe ja Tartussaare raba vaheline rabamets ja sealne keeruline maastik: servamäre, siis vaheldumisi pilliroog ja vesi, lodumets, mätastel männid ja nende vahel uhkelt muda. Lühike lõunapaus Tõugussaarel. Teekond üle raba laugaste ja Tõugussaare järve vahel. Siia jäävad matka kõige kaunimad hetked, sest älveste vahel siksakitanult on ikka ütlemata mõnus jõuda välja laugaste ja siis järve äärde.

IMGP6576

Aga meie matk on pikk, päevavalgust jätkub veel vaid kolmeks tunniks ja minna on veel üle poole. Loobumine ilu nautimisest käib selle matka juurde. Rabast välja, lühike näksi- ja magneesiumipaus, siis mööda külavahelist Karjamõisa teed kuni Vainu-Siimu taluni, sealt üle põllu Kaalepi külateeni ja sealt läbi endise karjalauda ja mööda Kaalepi peakraavi Simisalu poole.

Vahepeal kultuurihuvilise rakukese kiire põige Kodru rappa Lõhmu soosaarele Lõhmu talu õuele – sinna, kus mängiti sel suvel “Isuri eepost” ja kuhu mina ei jõudnud. Nüüd istun hetkeks publikutoolidel ja vaatan metsa, mis sätib end magama.

Kui Simisallu jõuame, on kell 19 ja päike juba tunnike tagasi loojunud. Minu sammulugeja järgi oleme kõndinud 8 tunniga 28 575 sammu ja 21,3 kilomeetrit. Kui puhkepausidele kulunud tund või poolteist välja arvata, siis u 3 km tunnis. Kõvakattega teel võrdub see algaja ja lapse liikumiskiirusega (ilma seljakotita), meie puhul tuleb aga arvestada, et liikusime enamiku ajast – 5,5 tundi – rabas või muul keerulisel maastikul ja kandsime kahepäevase matka varustust (telgid, magamiskraam, kahe päeva söök, varujalatsid, räätsad jm).

Õhtusöök on imeline – aitäh, Aleksandra, see kuskussiroog võiks olla mõnes matkasöökide raamatus kiirete, lihtsate ja maitsvate topis! Aitäh ka Sulle, Juhani Püttsepp, et sa oled üles kirjutanud Alam-Pedja lood, millest üks, “Mees, kes puutus põtra”, sobis aina tihenevas pimeduses lõkke ümber jutustamiseks ülihästi. “Tuli on mul ühes, tuli on mul ühes,” tuleb ka matkajal vana parvevahi kombel enne kottpimedas teeleasumist endale ikka üle korrata. Olgu tee kui tuttav tahes ja olgu põder, kellele sa metsasihil otsa võid joosta, kui sõbralik tahes.

Hommik igatahes ootas meid suhteliselt ebasõbralikuna (siin ja edasi Karini pildid, aitäh!).

Simisalu_hommik

Külmal ajal saab telgis hästi magada see, kel on õige varustus. Minu magamiskott jäi selle öö miinuskraadide jaoks hädiseks. Aga ma magasin siiski – väga pinnapealset und, mille kestel mulle pidevalt tundus, et olen ärkvel ega suuda üldse uinuda.

Hommikune härmatis sulas kohe, kui päike nina välja pistis, aga see ootamatult valge vaatepilt telgiukselt jäi üheks mu selle matka märgiks. Ka siis, kui päev hiljem vaatasin filmi “Everest”, kippus see nukker telk Simisalu lõkkekohast vägisi silme ette. Justkui mõni tibatilluke ennast täis Eesti Everest, mis suure mäe ja suure külma kõrval jalalt jalale hüpleb ja piiksub: “Mina ka, mina ka tean, mida tähendab külm!”

Tühjagi sa tead. Aga soojusel on sellest ööst peale mu jaoks jälle uus, värske väärtus.

Teine päev. Simisalu-Kollassaare üleelamisinstruktorite baas – Sigapusma – Laeksaare raba – Seli raba – Tartussaare – Vana-Veski. 12 000 sammu ja kuskil 10 kilomeetri kanti, puhas kõndimisaeg ilma pausideta u 5 tundi. Tundub, et võtsime lõdvemalt, jäi rohkem aega ümbrust vahtida, sest tüüpilist põlvetõste-maastikku tuli ette vaid lõpuosas.

Laeksaare2

Kiirusega me seega ei hiilanud. Usutavasti täpsustus tänu neile kahele päevale me grupis teadmine, kuhu skaalal sportlik üleelamine – rahulik jalutuskäik looduses me oma edaspidiseid rändamisi paigutada tahame. Kuidas me teel olla tahame?Laeksaareraba

Leave a Reply