Tuulemarjamaa

Et kõigil oleks hea

20150807_150301

Kuidas me poistega koolitusel käisime

| 0 comments

Nagu süstamatka-postituses kirjutasin, andsin merevees lubaduse osaleda Soomaa retkejuhtide päästekoolitusel vabatahtliku päästetavana. Vaimustusin nii kangesti, et kutsusin Poksija ja tema sõbra ka kaasa. Las nemad ka õpivad, kuidas kanuu ja süstaga sõita, kuidas neist välja võib kukkuda ja kuidas ennast ja teist sisse tagasi aidata. 

Ega Poksija muidugi vabast tahtest poleks tulnud, aga meil kestis kodus parajasti internetivabadus ja ju oli olemine juba suht igavaks läinud. Kui mu esimesele pakkumisele tuli vastus, et süstasõit on mõttetu, siis nädala jooksul idee settis ja tekitas ilmselt sõpradega asja arutades adrenaliinirohkeid allhoovusi. Igatahes küsis ta ühel hetkel:

“Kuidas see eskimopööre täpselt käib?”

“360 kraadi ümber paadi telje. Vahepeal on pea vee all.”

“Kas sina oskad?”

“Oh ei. Aga ma tahaks osata. Minu arust oskavad seda Eestis umbes kaks inimest: üks on see mees, Rene, kes meile koolitust teeb, ja teine tema naisevend. (Palun vabandust kõigi osavate eskimopöörajate ees, kelle ma sellest loetelust välja olen jätnud. Ma lihtsalt ei tunne teid!)”

Ja nii nad nõus olidki.

Läks nii, et Soomaa retkejuhte, kellele koolitus algselt mõeldud oli, ei tulnud ühtegi. Peale minu ja mu kahe poisi:-) Mis oli meie seisukohast tore, sest nii saime kogu õpetuse ainult endale:)

Tegime ühe koolituspäeva ja teistel päevadel lustisime vees niisama. Viis päeva Raudna jõel Soomaal süstasõitu harjutada oli vägev. Mitmes mõttes õpetlikum kui süstamatk. Miks?

Sest kohapeal laagris olles ja Rene juhatusel õppides sai harjutada erinevaid võtteid. Esiteks sisseistumine. Kuidas istuda kõikuvasse pliiatspeenikesse meresüsta, mis ei toetu põhjale nagu lauges mererannas, vaid loksub jõe ääres, kus pool sammu kaldast on vesi juba poolteist meetrit sügav? Mil moel sealt välja saada? Kergem on kasutada paadisilda, mida me ka enamasti tegime.

Teiseks sai südamerahus harjutada ümberminemist ja vees süsta tagasi saamist. Tühjendad süsta, pöörad ümber, vinnad end ahtritekile ja katsud tasakaalu säilitades end kaksiratsi süsta peale istuma saada. Nihutad end ettevaatlikult ettepoole, kuni tagumiku kokpitti sisse saad. Tõmbad ettevaatlikult jalad järele. Mina ja Poksija sõber muudkui harjutasime. Poksija mitte, sest mingil arusaamatul põhjusel tuli see tal kohe esimesel korral välja. Teisel korral tuli ka välja. Geenius, ma ütlen. Nii et tema sai tegelda aerutamise ja kallutamisega ajal, mil meie muudkui vinnasime end veest pardale ja käisime koos süstaga jälle kummuli vette.


20150807_172005

Kogu selle vinnamise juures tegin ma kiiresti avastuse, et kuuma ilmaga – st väheste riietega päästevesti ja põlle all – end süstal istudes edasi libistada tähendab märgistada end sinikareaga reite siseküljel. Kuivakaga käis vinnamine palju libedamalt. Aga keda need sinikad segavad?:)

Kolmandaks sai küllastumiseni harjutada pöördeid paremale ja vasakule, kursimuutusi nii- ja naamoodi. Kallutamisi ja pikki tõmbeid ja aeru asetamist kurvivõtmiseks ette ja taha, ilma et peaks muretsema sellepärast, et ülejäänud grupp peab meid järele ootama.

Neljandaks – ja see oli õige magus – meie käes oli kogu maailma aeg. Kiiret polnud kuhugi! Paadisild oli siinsamas. Kui kõht läks tühjaks, ronisime veest välja, sõime, ja siis vette tagasi. Saime võtta süstad igal päeval, kui ainult tahtsime. Saime teha süsta- ja ujumisvõistlusi – sest Poksijale oli linnas tulnud uitmõte, et ta suudab kiiremini ujuda kui mina süstaga aerutada. (Haa, ei suuda!) Saime võtta päikeseloojangul kanuud ja sõita natuke ülesvoolu ja siis alla tagasi.

Viiendaks oli meil tunne, nagu elaksime miljonärivillas. Te ikka teate, teie kõik, kes te elate veekogu kaldal ja kel teil on mõni veesõiduk, et te olete rikkad? Oma jõgi, oma paadisild, oma süstad, istu sisse, millal tahad – päike ja vaba aeg peale selle. Mõnus!

Minu arust ei muutnud seda külluse keskel elamise tunnet ka poiste meelest fakt, et nad ööbisid ilma elektrita lihtsas matkaonnis ja wifist ega ekraanidest ei näinud mitte ühtainumast kriipsugi:)

Ja kogu selle aja jooksul oli poistega hirmus tore rääkida. Süstasõidust, Ameerikast. sõjaväelastest, lõkkesüütamisest, rabast, koolist ja tulevikuplaanidest. Neile tundus meeldivat. Ja mulle meeldis, et tänu sellele rääkimisele ja ühisele tegevusele saime me Poksijaga jälle rohkem kokku. Nagu sellel pildil siin ühes kurvis. Hetkeks.

20150807_165336_vaike

Ja kui nad kunagi Prantsuse võõrleegioni tahavad kandideerida, siis selline rida CVs kõlaks ju üsna uhkelt:

“Olen läbinud meresüstakoolituse Raudna jõel Soomaa soistes vetes. Oskan süsta juhtida, väljakukkunud seltsilist päästa ja selle kõige juures ohjeldamatult parme tappa.”

Parme oli sel nädalal Soomaal tõesti palju. On saabunud august.

 

Leave a Reply