Tuulemarjamaa

Et kõigil oleks hea

Vilsandi_ja_lahiymbrus

Kõik on kokku üks

| 0 comments

Nädal pärast süstamatka Loonalaiule sõidan komandeeringusse Altmõisa. Sõidame koos Aila, Anni ja Juhaniga. Juhani on loodus- ja lastekirjanik, keda ma siinsamas oma raamatuosakonnas juba kiitnud olen. Räägin süstadest ja Loonalaiust, kui Juhani küsib: “Kas te Uus-Nootamaal ka käisite?”

“Ei käinud, ilm lubas liiga kõva tuult. Kas sina oled seal käinud?”

Ja mis selgub – siin ma istun, käinud äsja üsna harva külastataval inimtühjal Eesti lääneservakesel, ja puhtjuhuslikult istub mu kõrval sellesama lääneserva noorima laiu, Uus-Nootamaa esmakirjeldaja.

Neil aastail, mil Juhani Postimehele oma suviste rännakute lugusid kirjutas, oli Uus-Nootamaa küll juba merest kerkinud, aga kaartidel seda maakildu toona polnud. Tema vanuseks peaks praegu olema umbes kolmkümmend aastat. Juhani oli teel Nootamaale ja Loonalaiule, kui kaasasõitnud Vilsandi rahvuspargi loodusemees olla vaadanud, et näe, siia ka üks uus saar kerkinud. Peeti siis omavahel ja Regio-rahvaga nõu ja otsustati uustulnukale anda nimi ka. Uus-Nootamaa.

Lääneservakese laiud on omavahel ühendatud liivast ja kruusast koosneva veealuse seljandikuga. Madalikevöönd saarte vahel kasvab ja laieneb eelkõige tormilainetuse aktiivse kuhjetegevuse tõttu. Pluss see, et siinkandis kerkib maa kuni kolm millimeetrit aastas. Arvatakse, et kõik neli praegust väikesaart – Loonalaid, Nootamaa, Uus-Nootamaa ja Salava – moodustavad hiljemalt saja aasta pärast keerulise rannajoonega ühise saare.

Vilsandi_ja_lahiymbrus

 

Uus-Nootamaa on see kolmnurkne laik seal Salava ja Loonalaiu vahel.

Ja kõik on kokku jälle üks.

Leave a Reply