Tuulemarjamaa

Et kõigil oleks hea

Kask – kasukaga puu

| 2 Comments

Kased: ld Betula, ingl: birch; vn: berjoza; sm: koivu. 

Kask on minu jaoks vene puu. Ikka tuleb silme ette pilt noorest kaasikust ja sulnist sinises tuppmütsis piigast tüvede vahel. Võibolla polegi see vale – kask on Euroopa lehtpuudest kõige kaugemal polaarjoone taga hakkama saav puu. Ta on väga külmakindel – pole ka ime, sest tema koor koosneb umbes tosinast kihist ja kaitseb päris kenasti külma eest. Kask kannatab kuni 60kraadist pakast. 

Kaskesid on Eestis nelja liiki: arukask (Betula pendula), mille saab määrata rippuvate okste järgi ja mis kasvab aru- ehk mineraalmuldadel; sookask (Betula pubescens), mis kasvab turbases paigas ja mille oksad on püstisemad; põõsa moodi vaevakask, mis rabataimena on inimese põlve pikkusena enda kohta hiiglane, ja madal kask, mis kasvab soos kuni inimesekõrguseks. Teada on veel üks kasevorm – maarjakask, mis võib kujuneda enamasti aru-, aga ka sookasest. Maarjakaske teatakse ka Karjala kasena.

Kaasikud on männikute järel Eestis arvukuselt teisel kohal. Arukask kasvab pikemaks kui sookask, kuni 35 m, ja elab kauem, kuni (150)300 aastat. Vaevakask on tavaline Põhja- ja Lääne-Eesti rabades, madal kask on levinud Lääne-Eesti soodes.

Arukask kasvab puisniitudel, sega- ja lehtmetsades, peaaegu kõikides kooslustes. Mullaviljakuse suhtes vähenõudlik, eelistab kergemaid liivsavi- või saviliivmuldi, väga kuivadel muldadel kiratseb põõsana (näiteks nõmmemetsades). Külmakindel. Väga valgusenõudlik, varjus hukkub kiiresti, mistõttu viljakal pinnasel vahetub sageli kuusega.

Sookask kasvab enamasti segametsades või puisniitudel, soodes, rabades. Eelistab happeseid soostuvaid muldi, kuiva ei talu. Väga külmakindel. Talub arukasest paremini varju. Sookase tüvi on valgem, arukasel on rohkem musta korpa näha.

 

Maarjakaske peetakse Eesti ainsaks looduslikuks väärispuuks. Temast tehtud mööbel läks 1920ndatel Euroopas lasua suurmoeks. Selle põhjuseks on omapärane puidumuster – selles on punast, lillat, roosat, kollast ja valget tooni, justkui keegi oleks lapsekäega sigrimigri peale vedanud. Maarjakase tunnuseks on mõhnaline ja paksendustega tüvi. Ilmselt tekib maarjakase vorm kasest mingi haiguse tagajärjel. Maarjakask kasvab kultuurmaadel – vanadel karjamaadel, puisniitudel. Metsas ei suuda ta teiste puudega võistelda ja jääb valgusenälga. Eestis on neid salaraiete tõttu väheks jäänud. Põhjamaades on levinud maarjakase istandused.

Arukask on lahksuguline. Õied on koondunud urbadesse, mis on noorelt rohelised, valminult kollakaspruunid. Isasurvad moodustuvad sügisel, ripuvad, on kuni 8 cm pikad; emasurvad tekivad kevadel pärast lehtede puhkemist, on püstised ja kuni 3 cm pikad. Viljaks on arukasel väike kahe laia tiivaga pähklike, mis sügiseti võib tuule abil lennata päris kaugele.

Kaseokste vahele latva tekivad aeg-ajalt veidrad pusad, nn nõialuuad – need on tegelikult luudikseente töö.

Tohtu kasutasid esivanemad majavundamendi kaitseks niiskuse vastu – toht säilib maa sees kauem kõdunemata kui puit. Toht oli paberi eellane ja asemik, temast tehti märss ja viisud, võitoose ja marjakorve, tohupasunaid ja torbikuid, millega sai vee lõkke peal keema ajada. Tohtu võeti vanasti ainult nendelt kaskedelt, mis olid määratud maha võtta. Elavalt puult tohtis tohtu võtta ainult nii, et tohu roheline kiht jäi alles. Siis taastus toht seitsme aastaga.

Sama tähtis oli kasemahl. Kaseokstest sai luua ja noori kaski toodi tuppa suve alguse puhul. Kask oli tavaline Eesti taluõue puu.

Tänapäeval tehakse kasest vineeri ja paberit, kasesuhkrust ehk ksülitoolist saab hammast säästvat nätsu. Jaanipäevast kahe nädala jooksul saab kõige paremad vihad – neid tuleb teha pilves ilmaga, siis ei närbu noored lehed liiga ruttu. Vihtu kuivatatakse, aga tänapäeval hoitakse ka sügavkülmas. Sookask on jändrikum arukasest ja ka veidi aeglasema kasvuga, seepärast ei saa tema puitu nii laialt kasutada kui arukase oma, kuid sobib ta kõigeks sama hästi. Nii saab arukase puidust vineeri, suuski, kütet, tõrva, äädikat, atsetooni ja ilusat mööblit. See-eest aga valget tohtu, millest kauneid meeneid ja häid määrdeõlisid valmistada, on sookasel tunduvalt rohkem kui arukasel.

Kask on tuntud ravivate omaduste poolest – kasepungi on kasutatud sapi-, uriini- ja higierituse soodustamiseks, liigesevalude, krampide, maohäirete ja kopsutuberkuloosi korral, lehti uriinierituse soodustamiseks, tõrva nahahaiguste ja sügeliste raviks. Must pässik ehk kasekäsn, mis tekitab kasetüvel musta korpa, on ka meditsiini poolt tunnustatud kui kõhuhädade ravija ja vähi arengu pidurdaja. Musta pässiku tõmmis on hea ka igapäevaseks virgutavaks joogiks.

2 Comments

  1. väga huvitavat ja vahvat lugemist on sul siin :)

Leave a Reply