Tuulemarjamaa

Et kõigil oleks hea

Loonalaid_Annika8

Süstamatk Loonalaiule

| 0 comments

Otse loomulikult kujutasin ma ette, et mu esimene kajakimatk saab olema meditatiivne kulgemine tüünel merel otse igikestvasse oranzhi päikeseloojangusse. Päris nii ei läinud ja see oligi põnev.

Esialgu oli plaan sõita Hiiu laidudele. Kuna aga samal ajal oli sinna teisigi  matku plaanitud, sai ülerahvastamise vältimiseks sihtkohaks Vilsandi. Meie kursakaaslased Mariell ja Rene valisid marsruuti meile kui algajatele, ikka et ülesõit ei kestaks kaua ja laiud suurema laine kinni püüaksid. Ilmateade oli heitlik, lubades  peamiselt sadu ja tuult, kõrgemat sorti laineid ja natuke ka väikesi poisse ja pussnuge. Kui kolm päeva enne matka oli teada, et laupäev tuleb ilus, öösel aga paisutab tormi ja pühapäeval ära mere poole parem vaata, siis otse enne mereleminekut – laupäeva hommikul – leebub yr.no ja lubab meile pühapäeva hommikul kolm tundi mõõdukat tuult. Kahe tugeva tuule vahele.

Reede õhtul teeb Rene meie laagriplatsil Kuusnõmme poolsaare tipus algajatele koolitust. Kraami pakkimine, kaalu jaotamine, jalatugede kaugus, aeru hoidmine, sisseronimine, kui ümber oled läinud. Aerutamistehnika. Kujuta ette, et aer on vastik haisev pulk, mida sa tahad endast eemal hoida – see on hea märklause meeles hoidmaks, et tööd teeksid kõhu ja seljalihased, mitte käed. Et küünarliigesed ei läheks liigsest pingest tursesse.

Mõni läheb juba kuivast aerutamistrennist päikeseloojangus täiesti pöördesse ega saa süstast kuidagi välja.

20150724_220336

Eksole, seda pilti teraselt vaadates leiab taustal mitmeid huvitavaid tegevusi:)

Kui ma lõpuks süstast välja saan, on päike juba loojumas. Sätime end siiasamasse Käkisilma laagriplatsile telkima. Süstad jäävad mere äärde ootele, ninad vastu vett ja vabadust. Nad on end loojangu poole kokku pööranud ning näevad välja ilusad ja elevil nagu hobused sõidukäsu ootel (Leelo foto).
Leelo_kajakid

Laupäeva hommikul tõstab iga mees oma süsta merre. Näe, mu sinine ei lähegi otsekohe kummuli, kui ta kaldast eemale tõukan! Kuigi just seda olin ma peljanud. Seejärel algajate trenn madalas akvatooriumis – pööramine, kallutamine, aerutamine, svert sisse, svert välja. Minu kõige põletavam küsimus – kas põlle saab ikka piisavalt kiiresti lahti, kui ümber oled läinud – sellises turvalises keskkonnas vastust ei saa. Rene soovitab proovida. Nii pöörangi ma puhtalt eksperimendi mõttes süsta kummuli. Vastus: jah, põlle saab lahti juba enne, kui oled päriselt ümber käinud. Lisavastus, saadud küsimata: kuivülikond ei lase sul tõepoolest märjaks aada. Ja teinegi lisavastus: ümber minna pole sugugi lihtne.

Tuul on sedapalju suunda muutnud, et retke sihtkoht tehakse ümber. Mitte Vilsandile, vaid Loonalaiule viib meid me tee. Peaaegu Eesti läänepiirile. Nootamaa on sealsamas kõrval. Meid ootab Kuusnõmmelt kolm tundi sõitu.

Teekond algab unistuste ilmaga – vaikne tuul, sinine säbrune meri. Ilus on see valgete, punaste, kollaste süstade parv, mis üle vee ühte kurssi hoiab. Aerutad, tunnetad juba pisut paati, tõreled oma kätega, mis kangesti ise aeru tirida tahavad, selle asemel, et lasta kehal tööd teha… Vaatad kõrvale ja näed, et kõigil on mõnus. Ja tunnikese pärast teeme esimese pissi- ja kommipeatuse. Juhhei, see on lihtne!

20150725_114659

Pissipeatusest edasi kahlame kivide vahel, aeg-ajalt põhjapidi kinni jäädes. Siis tuulevarjust välja. Ninad Loonalaiu poole – ja meri muutub. Meri loksub – no need pole lained, pigem sellised… pehmed põndakud. Süst loksub nendega kaasa. “Oh, mul läheb kohe süda pahaks,” kurdab kaasretkeline kõrvalsüstast. Oot, kas sellise mere jaoks oleks vaja osata teistsugust aerutamistehnikat? “Rene, kas kõik on ikka ok?” küsin häbelikult oma kõrvale kerkinud viikingilt. “Muidugi,” vastab too edasi kihutades. “Ainult liiga aeglaselt liigume.”

Saan sellest innustust ja proovin ka veepõndakutel nobedamalt liikuda. Aer võimalikult eest sisse, tõmme kehaga, jalg põlvest sirgu. Aer teiselt poolt sisse, teine jalg sirgu. Avastan üsna varsti, et kui pöörata tähelepanu tehnikale ja kiiresti edasi liikuda, ei loksu süst nii agaralt lainega kaasa ja süda unustab pahaksminemise. Kui seisma jään, on ebamugavam, aga ka sellega harjub. Seisma me aeg-ajalt siiski peame, sest grupp ei tohi liiga laiali venida ja tagantpoolt tulijaid peab järele ootama.

Võtame seda lõiku peaaegu kaks tundi. Kui Loonalaiu kirderannal lõunapausi teeme, on selg päris väsinud. Ja tasakaalumeel vist ka, sest kui uuesti minema hakkame, võib näha ka sellist süsta tagasi istumise stiili (ja nii kaks korda järjest). Aga seegi tundub kõigile, ka tegijale endale, lihtsalt lõbus.

20150725_141909

Lõuna järel sõidame ümber pika Kahru nuki ja otsime laiu edelarannal ööbimiseks sobivat kohta. Saame taganttuulest kerge surfamistunde sisse, äge! Ja seal ta on, meie tänane rand, meie tänane kodu kadakate vahel (Annika foto).

Loonalaid_Annika

 

Ka meie süstad tunduvad meiega rahul olema (Annika foto).

Loonalaid_Annika8

Nüüd aga jätan ma oma väeti keele ja võtan Loonalaiu kirjeldamiseks appi vanameistrid. Zooloog ja looduskirjanik Johannes Piiper kirjeldab oma 20ndatel tehtud matkadel Loonalaidu nii. Vaevalt et mina seda nii poeetiliselt teha oskaksin.

“Kas viibime tõesti Loonalaiul, minu ammuste unistuste maal, kaugel avamere saarel, mis paistab Vilsandilt mere ja taeva piiril ujuskleva halli lindina? /…/ Paekivisele rannarühale ja ruugeile leeteile oli merelaine kuhjanud kohvipruune ja mõrult lõhnavaid adrulademeid. Taimestik on siin sinkjasroheline, turd ja lopsakas. Kohati lokkavad terved metsad lihavaid randmaltsu, mahlakaid mets-harakputki, tugevaid tuliohakaid ja kõrgeid kõrvenõgeseid. /…/ Noori rannavalle oli aeg jõudnud katta vaid mustja kivisambliku õrna kirmega, vanematele on kevad juba kudunud meeldivalt lõhnava taimkatte ruugest hobumadarast, lillast liivateest, tumesinisest nõmmekellukesest, kahkjast kivinäärist, hiilgavast arukaerast. Vanimail vallidel aga roomaskleb rähakas, hallitüveline, tumeroheline ning punakajumeline kadakavõsa.” (J. Piiper “Pilte ja hääli Eesti loodusest” 1960)

Siia lilla liivatee ja rähkja kadakavõsa vahele jäämegi laagrisse, et meeldivalt lõhnavat taimkatet uurida. Ja kõnnime randa meeldivalt katvatel paeplaatidel, et otsida Siluri-aegseid kärgkoralle, nautiloide ja trilobiite (Annika foto).

 

Loonalaid_Annika6

Jääme ootama tormi, mis öösel laidu laastama tuleb ja hommikul meile yr.no lubaduse järgi kolm tundi hingetõmbapausi annab. Et Saaremaale tagasi jõuda.

/1. osa lõpp/

 

Leave a Reply