Tuulemarjamaa

Et kõigil oleks hea

Soomaa_loojang1.mai

Hooldust vajavatest liikidest

| 0 comments

Shoti mägiveised Kuusekäära talu taga vaatasid meid üsna tüdinud nägudega. “Jälle need kanuutajad! Viimasel ajal tuuakse neid meile lausa katkematu reana vaadata, kõik nii elevil ja õnnelikud… igavaks läheb juba!” võisid veiseemad oma tohutusuuri sarvi vangutades mõelda.

Maikuu esimene matk toimus esimesel kuupäeval. Koht: Raudna jõgi. Marsruut: Sandra küla mobiilimast – Karuskose talu. Linnulennul u 11 km, jõgepidi rohkem. Sõiduaeg koos piknikuga Lemmjõe keelemetsas 4 tundi. Lühike mõnus kulgemine. (Fotod: Rene Türk)

Soomaa_Raudna_suur

Kevadel ma polnudki Soomaal kanuutanud. Ikka suvel või sügisel, üks novembrikuine koristussõit ka sekka. Jõgi on kiirem ja laiem, luhad rohetavad, varsjakabjad särtsuvad kuldselt. Linnud on täiesti pöörased. Kersti, Rene ja Marten kinnitasid, et nende kanuu eest lendas läbi jäälind, sinine jutt taga. Meie Sandra, Susi ja Ukuga nägime ainult ammukoolend metssiga kaldal.

Õhtul Karuskose õuel nõusid pestes vaatasin kella. 20. 19. Päike loojub 21.04, järelikult jõuan veel päikeseloojangu ajaks Kuresoo servale, kui piki Ingatsi matkarada lähen. Jõudsin küll. Suurt tolku sellest polnud, sest taevas jõudis pilvi kenasti täis koguda. Aga mis siis, pilvealuses õhtuses rabas on omamoodi tunne. Ja selles Kuresoo servas on eriti selgelt tunda asjaolu, et sinu jalge all on 7 meetrit mittetäielikult kõdunenud taimejäänuseid. Küllap selle järsu ja kõrge rabarinnaku pärast.

Samal ajal, kui mina rabast loojanguvärve otsimas käisin, oli loojuv päike parasjagu Karuskose rippsilla kohal taeva toonimisega ametis.

Soomaa_loojang1.mai

Ja siis tuli täiskuu koos Kersti küpsetatud tuhakartulite, Marteni grillitud liha ja lõpuks suisa kolmeosalise magustoiduga. Mõned meist ei suuda söömist lõpetada.

Soomaa_1.mai

Kui kell 4. 45 üles tõusime, et rappa päikesetõusu vaatama minna, polnud ma pärisunes olnudki. Ainult selline täiskuuöö-uni. Kui linnainimene nii harva rahvuspargis ööbida saab, siis polegi ehk mõistlik neid harvu hetki magamisele raisata… Ka päikesetõus jäi pilvede varju, aga võimalus laukas nägu pesta turgutas.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Kui kl 6.45 Karuskosele tagasi jõudsime, hakkas sadama.

Istusin köögis, kirjutasin pererahvale kirja ja kuulasin hommikusi hääli läbi vihma. Sookurepaar saabus õuele, linavästrikud vehkisid jõe ääres sabaga, kusagil käratses väsimatult metsvint… pluss kümneid linde, kelle laulu mul pole au tunda.

Tõin kaevust pangetäie vett, keetsin teed ja tundsin mõnu mõttest, mis aknast vihma vaadates pähe tikkus. Siin rahvuspargis kuulun ju mina ka säilitamist ja hooldamist väärt liikide hulka. Et need karvased shoti mägiveised, kes siia luhaniitude hooldamiseks ja seeläbi rohuneppide, suur- ja väike-konnakotkaste, must-toonekurgede ning rukkirääkude elupaikade kaitseks kaheksa aastat tagasi toodi, on siin ka minu säilitamise eest väljas.

Hea on olla looduskaitse all.

Aitäh elamuse eest, karuskose.com!

Leave a Reply