Tuulemarjamaa

Et kõigil oleks hea

Hall lepp – meie metsapioneer

| 0 comments

Kuna üks põhjusi, miks ma Luua-kooli läksin, on õppida tundma puid (ehk saada lõpuks ometi selgeks, mis on kuusk ja mis mänd, kui viidata vanale anekdoodile metsavahist, kel taskus sedel: kuusk – lühike okas, mänd – pikk okas), siis võtan puittaimede ainet täie tõsidusega. Ja sestap tõstan õpitava kraami siia üles ka. Et oleks alati käepärast võtta, teistel huvilistel ka. Ja alustuseks siis puu, mida me sel talvel ruumimeetride kaupa küttepuuks oleme teinud.

Hall lepp – meie metsade pioneerpuu

ld: Alnus incana, ingl: grey alder, vene: olha; soome: harmaaleppä

Kunagi oli läänemeresoome keeltes sõna lepp sama tähendusega nagu sõna veri. Sestap on meil lepatriinu ja lepalind – mitte nende erilise lepa-armastuse pärast, vaid punase tõttu kuues. Halli lepa puit sisaldab rohkesti värv- ja parkaineid – teate ju küll, et leppa langetades või koorides muutub valge lõikepind punaseks.

Halli leppa peab rahvas rämpspuuks – lepavõsa, lepaleht, lepikuliisu (võsas salaja aetud puskar). Ilmselt sellepärast, et lepp on noores eas väga kiire kasvuga ja hakkab võsa ajama hoolitsuseta jäänud karjamaal ja kraavikaldal. Lepp on kasvutingimuste suhtes väga leplik ja seega metsa algataja. Lepavõsa loob kasvades võimalusi metsa taimekoosluse välja arenemiseks. Ta uueneb edukalt juurevõsust, sellepärast on temast lahti saada raske – raiud ühe ära, üheksa kasvab asemele. Hall lepp võtab oma kiire kasvuga teistelt puudelt kasvuruumi ja jääb võimutsema mitmekümneks aastaks. Seejärel hakkavad järele jõudma kuused, mis kenasti  varju taluvad, ja 50-70 a lepad jäävad kuusele juba kasvus alla. Lepp ei kasvagi suurt üle 20 meetri ja tema iga jääb alla 100 aasta. Eesti kõrgeim lepp on 31 m ja kasvab ta Järvseljal.

Välimus. Koor helehall, sile, korpa tavaliselt ei moodusta.

Süstemaatika. Hall lepp kuulub leppade perekonda ja kaseliste sugukonda.

Õied. Lepal on lahksugulised õied, ta on ühekojaline puu: emas- ja isasõied paiknevad samal puul. Kevaditi võib hallil lepal näha lausa kolme moodi urbasid: eelmise aasta musta värvi, seemnetest tühjaks pudenenud emasurbi, rohelisi noori emasurbi ning rippuvaid pehmeid pruunikaid isasurbi. Emasurbi kutsutakse lepakäbideks, neid kuivatatakse ja tehakse teed, mis sobib kuuma joogina siis, kui on karta külmetushaigust, kõhulahtisuse puhul, mähisena igeme- ja silmapõletiku korral. Käbisid korjatakse oktoobrist märtsini.

 

 

 

Kasvukoht ja muld. Kasvab harilikult alumises puurindes kuuse-segametsades või võsastikena metsaservadel, endistel põldudel, veekogude kallastel ja puisniitudel. Mullastiku suhtes on hall lepp sanglepast vähem nõudlik, eelistab viljakat saviliiv- või liivsavimulda, kuid kasvab ka soostuvatel muldadel. Seisvat põhjavett talub sanglepast paremini. Võrdlemisi varjutaluv.

Lepad parandavad mulda – nende lehed varisevad maha ilma koltumata, viie snii mulda kaasa rohkem toitaineid kui teiste puude lehed. Teiseks asuvad lepajuurtel mügarikes bakterid – kiirikulised, mis aitavad lepal koguda lämmastikku. Lepp kõike ära tarvitada ei jõua ja muist lämmastikku läheb mulda.

Kasutamine. Kuna hall lepp on noores eas Eesti üks kiiremakasvulisemaid puid, siis on teda hea kasutada kütteks: taastub kiiresti. Kütteks sobib ta eriti hästi suitsuahjudele, kus annab lihale või kalale ilusa läike ja hea maitse. Halli lepa rabe ja kergesti mädanev puit ei kõlba tarbematerjaliks. Puitu on kasutatud naha parkimisel ja värvimisel.

Leave a Reply