Tuulemarjamaa

Et kõigil oleks hea

Haab – meie metsade haige puu

| 0 comments

lad: Populus tremula; ingl: aspen; vn: osina; sm: haapa.

Kuulub paplite perekonda, pajuliste sugukonda.

Kes siis seda ei teaks, et haab kõike kardab, väriseb nagu… haavaleheke. Tegelikult väriseb see paplipere võsuke sellepärast, et tema lehtede varred on sama pikad kui lehelabad. Vabisedes teevad lehed pidevat kordumatult klõbisevat häält – nagu oleks haaval kogu aeg midagi öelda.

Kahekojaline – kusjuures isaspuid on emaspuudest tunduvalt rohkem.

Õied on ühesugulised, ruljates urvates. Isasurvad on lühemad ja tumepunased, kaetud hallide karvadega, emasurvad on pikemad ja hõbehallid, emakasuudmed punased. Õitseb enne lehtede puhkemist aprilli lõpus või mai algul.

Haavikud on meil lehtpuumetsade seas kaasikute ja lepikute järel arvukuselt kolmandal kohal. Haab on väga kiire kasvuga – esimestel aastakümnetel sirugb haava latv igal aastal tervelt meetri jagu. 40 aastaselt annab haab juba korraliku palgi – ses vanuses jõuab näiteks mänd alles noorukieast välja. Elab umbes 100 aastaseks, pikim haab 40 meetrine. Tüvi jäme.

Haava tüvi on sile, rohekas kuni helehall, hästi sirge ja oksteta; vaid päris puu all võib näha peenikeste ribidena korpa.

Kasvab peamiselt salu- ja lodumetsades, aga ka teiste metsakoosluste servadel. Kliima suhtes on vähenõudlik, täiesti külmakindel. Valgusnõudlik, mistõttu laasub kergesti. Mullastiku suhtes nõudlik, eelistab viljakaid huumusrikkaid muldi.

Paljuneb nii seemnetest kui juurevõsudest – kuigi seemned valmivad juba juunis ja hõljuvad valgete vatitupsukestena kaugele, on nad nii õrnakesed, et hukkuvad tavaliselt enne mulda jõudmist. Jõudsalt levib haab aga juurevõsude abil – see on ka üks põhjus, miks haab on vanarahva hulgas olnud mustas nimekirjas. Nimelt on haab puu nagu draakon: kui ta maha raiuda, siis kasvab ühe asemele vähemalt kümme uut, nii ei olegi temast võimalik metsas lahti saada. Haab annab väga rikkalikult juurevõsudest uusi taimi, eriti siis, kui vana puu maha raiuda. Teine asi, miks ta paljudele ei meeldi, on see, et enamik suurtest haavikutest on otsast lõpuni mädad. See on ühe seene, haavataeliku, töö. Sageli võib leida tema pealt musti ja alt punakaspruune viljakehi haavaokste alusel või murdunud okste armide juures. Et midagi erilist haavast justkui teha ei saa – haava puit on väga pehme ja järeleandlik.

See-eest maisteb haab väga metsaelanikele. Haavakoor, võrsed ja lehed on toitaineid ääreni täis! Jänes saab haavakoorest söönuks, aga veel hullemini rüüstab haaba põder. Haab on kobraste lemmiktoit, koort närvivad ka hiired. Nemad väljast ja haavataelik (seen) ja haavasikk (mardikas) seestpoolt ongi süüdi selles, et haab noorelt mädanema hakkab. POle ühtegi teist puud Eestimaal, keda kahjustaks korraga nii paljud metsaelanikud. Samas pole ka ühtki teist puud, millega oleks seotud sedavõrd haruldasi linnu-, looma-, putuka- ja seeneliike. Näiteks valgeselg-kirjurähni maiuseks on haavasikk, ka raiub lind haavasse oma pesa. Haava pungadest ja võrsetest elab teinegi hävimisohus olev liik – lendorav. Haavalumiku – liblika – röövikuea ainsaks toiduks on haavalehed. Kui neid seest mädasid haavahiidusi poleks, arvatakse meie metsades vähem olevat haruldasi liike.

Haavapuit on valge, kerge, pehme, hästi lõhestatav, kuivalt tugev, kõva ja vastupidav. Seda kasutatakse suveniiride valmistamisel, temast saab kõige ühtlasema pinnaga paberit. Haava puit on kergesti lõhestatav ja seetõttu tehakse temast katuselaaste, kastilaudu, vineeri, aga ka kauneid punutisi.

Kuna haavapuidul ei ole kõrvalmaitset, siis tehti just temast puunõusid. Haab on olnud tikutööstsue lemmikpuu ammusest ajast. Kuna haab ei aja vaiku, tehakse temast häid lavalaudu. Haava lehtedest ja koorest tehakse ravimitööstuses glükoosi. Haavaoksad on hea talvine lisasöök metsloomadele.

Leave a Reply