Tuulemarjamaa

Et kõigil oleks hea

Soontagana4

Festival, kus pole bände

| 2 Comments

Mitu asja langesid kokku. Esiteks oli mul laupäeval sünnipäev. Teiseks oli kihk pikemaks kui paaritunniseks jalutuskäiguks  loodusesse minna saavutanud oma kangeima astme. Kolmandaks olin kuulnud ja lugenud häirivalt palju tunnustavaid sõnu Soontagana maalinna ja seda ümbritsevate külade müstilise õhustiku kohta. Nagu ajarännak, on nende teadjate resümee.

Ja neljandaks oli vaja kooli jaoks tundma õppida ka muid liike kui neid, mida ma siin iga päev Tartust ja linna ümbert määramiseks ja pildistamiseks-herbariseerimiseks koju tassin.

Ühesõnaga – laupäeva varahommikul oli väljasõit. Pidasime perega sünnipäeva ametliku osa reedel ära, sain Pillimehelt traditsioonilise magusa ja raamatu (“Olen tähele pannud sinu huvi keha ja hinge terviklikkuse vastu”) ning Poksijalt  traditsioonilise kaardi asemel inspireeriva kõne (“Tore, ema, et sa oled nüüd lõpuks 40!”) ja traditsioonilise magusa. Pakkisime asjad kahepäevaseks põgenemiseks linnast ja läinud me laupäeval olimegi.

Plaan oli, et käime Nedrema puisniidul uurimas, palju käpalisi juba õitseb, siis sõidame Soontaganale, paneme auto parklasse, kõnnime maalinna, sätime end RMK metsaonni sisse ja siis otsime üles üle soo kulgeva tee tühjaksjäänud Kurese külla. Ja järgmisel päeval käime läbi ümberkaudsed kiviaedadega külad. Kui jõuab, käime Laelatul, ja siis teeme visiidi minu sünnikoju, 30 km kaugusele Pärnu-Jaagupisse.

Puhja kandis hakkas sadama. Sellest hoolimata ostsime Pärnust kõik söögikraami arvestusega, et teeme lõkkel süüa. Isegi munad ja peekoni ostis Sõdalane, et provvale hommikukohvi kõrvale lõkkel ka munarooga teha. Nüüd olen ma ju ikkagi 40! Kusagil Pärnu ja Audru vahel lõppeski vihm ja Nedremale jõudes valitses taevalik pilvealune ilm.

Ma ei hakka siin üle rääkima, kuipalju kaitsealuseid liike Nedremal kasvab või et see on üks suuremaid ja uhkema puurindega puisniite Eestis. Ütlen lihtsalt, et ma viibisin pidevas vaimustusseisundis – vahelduva maastiku, inimese ja looduse koostöö, kunagiste heinaliste, jonnakate haabade, viltuste tammede, alles pungi avavate saarte ja kõrgete kaskede pärast. Õuna- ja ploomipuude pärast, mis siin kärpimata elades on ebaharilikult kõrgeks kasvanud. Maaliliste puude isetahtsi korraldatud kompositsioonide pärast. Ja sellepärast, et inimese kätt on siin küll tunda, aga väga diskreetselt.

Nedrema2

Kohtasin niidul käpalisi ja pakun oma käpa-algajalikus hasardis, et see siin näiteks on jumalakäpp. On või?

Nedrema_jumalakäpp

Kui juhtute olema puisniidul ainsad külastajad, aga ümberringi on mahlakas kevad oma lillede, lindude, värvide ja lõhnadega ja teil on aega kuulata ja vaadata, siis võib täitsa vabalt olla, et pärast, kui lappate läbi fotosid, avastate neilt õnneliku päevaunelemise. Sellise, nagu leidsin enda fotodelt, mis tehtud siis, mil puisniidu puukuuri uksel Nedrema päikest endasse püüdsin.

Nedrema4

Nedremalt umbes 10 km eemal jõuame Soontagana maalinna parklasse. Jätame auto siia. Olen siin kümmekond aastat tagasi käinud, siis, kui toona tillukest Poksijat pidi maalinna kiviaedade ja keldrivaremete  vahel taga ajama ja vaatetornis kuklakarvadest kinni hoidma, et marakratt lendu ei läheks. Nüüd, enne tulekut lugesin matkamehe Tõnu Jürgensoni blogist, et tema on siit muinsuselamuste kõrvalt saanud ka oma kolm võimsaimat looduselamust. Nende seas tuhandete mailõpu-aegsete rästikute kogunemise – või vähemalt olevat neid olnud niipalju, et “oleks võinud hanguga kuhjadesse tõsta”. Rästikud on minu nõrk koht, sestap oleme jalga tõmmanud kummikud ja vahime terve matkatee hoolega jalge ette.  Kogu aeg muidugi ei saa, sest rada ise on erkroheline nagu Sõrmuste isanda filmis ja selle äärest leiab pulkpuude seast kõige jämedamaid halle leppasid, mida ma näinud olen.

Soontagana_tee

Tee ääres kasvab massiliselt ussilakkasid ehk hooramarju ja lillade noorte lehtedega punast leedrit. Vähemalt ma arvan, et need lillade lehtedega põõsad, mis ise ei õitse, aga kasvavad õitsvate punaste leedrite kõrval, on samamoodi just punased, mitte mustad leedrid.

ussilakk

punane_leeder

Teadmine, et loodus elab siin inimeste rütmist puutumata elu, kulmineerub metsa vahelt välja jõudes. Kitseke sööb muistsete eestlaste muinaspõllul päikese käes. Seisame allatuult ja ta ei pane meid mitu minutit tähele.

Soontagana_kits

Maalinna telkimisalal läigivad kuppeltelgid. Siin istub seltskond noori – hevid või hipid või kes nad ongi – ja on äraütlemata rõõmsad. Poistel on võilillepärjad peas. Nad on eilsest saadik siin ja kinnitavad, et siin kohal on tugev aura. RMK metsaonn telkimisala serval on vaba ja meie seame end sisse sinna. Meie vahele jäävad vanad õunapuud ja kerge põndak ning me lepime kokku, et ei sega teineteist. Õhtu jooksul selgub, et niimoodi sõbralikult me Soontaganat jagada saamegi, linnud laulavad kõvemini kui noorte melu siia kostab. See on midagi muud kui ebameeldiv tunne populaarsetest mereäärsetest kämpingualadest, kus kõrvalseltskond tümpsu öö läbi põhjas hoiab. “Oleme mõelnud, et siin oleks äge koht pidada festivale,” räägib üks neist, patsiga poiss joviaalselt. “Sellise, kus bände pole, sest bändid segavad suhtlemist. On ainult head inimesed. Ja neid poleks ka liiga palju.”Soontagana26

Sellel ilma bändideta festivalil veedame me kummalise õhtu, öö ja hommiku. Võililleväli sulgeb õhtuks nupud, aga nurmenukk seisab kangekaelselt avatuna ka hämaras kevadöös. Ronime vaatetorni otsa ja unustame end soode vahel laiuvat ääretut rohumaad vaatama. “Maleva”-filmist tuttavad jaburad rünnakustseenid tulevad silme ette. Siin neid ju filmiti. Määrame ridamisi sangleppi – nad on seal jalgupidi sooserval seistes kuidagi eriti sümpaatsed ja omad – ja punaseid leedreid ning katsume aru saada, mis liigist on kuivanud ja samblikega kaetud ufo-puukesed õiteväljal. 
Soontagana2

Kui linnusevalli tagant alla ronime, näeme laudtee alusposte sooveest välja sirutumas. Siin on olnud matkatee, mida praegu korras ei hoita – võibolla on see sihilik? Et inimesed siitkaudu iidsesse Kurese külla  ei tungiks, nagu kunagi ei pääsenud siitkaudu ristirüütlid küla poolt linnust vallutama?
Soontagana20
Koha haare tugevneb, kui süütame lõkke. Õunapuud, tammed, saared ja sõstrapõõsad metsaonni ümber ja mõnus rammestus päikesest ja värskest õhust. Meil on aega. Istun lõkke kõrval pikal pingil, vahin laisalt üles keerutavat suitsuriba ja võtan endiselt vastu sünnipäevakõnesid. Kuidagi ajavaba ja sõbralik ja päris on olla. Eriti siis, kui hea tuttav telefonis ohkab, et üldse ei tahaks, aga siiski asub ta kohe Eurovisiooni vaatama… Ööbik laulab öö läbi, teeb ainult 10 ja 12 vahel kerge söögipausi ja jätkab siis, kuni uinume. Öösel selgub veel üks müstiline trikk: lavatsid, mis päevavalguses metsaonnis magamiseks liiga kitsad tundusid, on pimeduse saabudes end sõbralikult laiemaks venitanud ja lasevad retkelisel kenasti puhata. Jah, hea on olla lõpuks 40. Hea on olla osa sellest looduse festivalist siin, kus kõik elav lõhnab, õitseb ja ahvatleb  himukalt. Ja kus pole lava ega bände.

Soontagana4

 

 

 

2 Comments

  1. Lugesin alles täna teie blogi.Minu tagantjärele sünnipäevaõnnitlus-parem hilja kui mitte kunagiSuur tänu kirjutatu eest-oli huvitav ja ka arendav lugemine.jõudu ja jalksu edaspidiseks.Ja muidugi-tugevat tervist.

Leave a Reply