Tuulemarjamaa

Et kõigil oleks hea

20150720_091936

Angervaks, põdrakanep ja vahust vann

| 0 comments

“Eile mul ühed hollandlased kinnitasid, et angervaks maksab neil 100 eurot taim,” jutustab tuttav Soomaa retkejuht. Ega ta seda ise usu, seda on silmaga näha. Ma ka ei usu. 100 eurot võib maksta kanepitaim, aga angervaksast, kuigi uimastava-ulmelise lõhna ja rahustava toimega, kui rohusuitsetajate lemmikust pole ma kuulnud. Samas võib ta oma lõhnaga pea valutama panna, see on tõsi. 

Angervaks (Filipendula ulmaria) on selle juulikuu ajal üks mu suvesaadikuist olnud. Karuskosel kasvas ta hullunult ja, nagu ma juba kirjutanud olen, moodustas rändajale raskesti läbipääsetavaid alasid. Aga me tegime temast ka teed ja pakkusime Saksa turistidele, kes Karuskosele puhkama olid tulnud. Olevat higistama ajava ja rahustava toimega. Angervaks on ka naesterohi, kirjade järgi raviti temaga igasugu naistehädasid. Milliseid just, ma ei tea, aga tark bio.edu.ee ütleb, et “temast valmistatud teed on joodud pärast sünnitamist võimaliku tekkiva palaviku vastu.”

Pai perenaine, enne lahkumist korjasin Sulle korvitäie õisikuid – panin need teie väliköögi laetalade peale raamile kuivama!

Teine, kes mulle suve kestmist kinnitab, on põdrakanep. Kui kuu tagasi kurtsin siin oma ängi jaanipäeva ees – et pärast seda algab kuhtumine ja suve lõpp juba nagu paistakski – siis kuskilt loetud rahvatarkus “Suvi kestab seni, kuni põdrakanepil on tipus veel puhkemata õisi” on mu suve sel aastal kõvasti pikendanud. Praegu on neid puhkemata õiekesi veel hulgi!

20150720_091936Põdrakanepi juured pidada olema magusa maitsega ja neist on segatud leivajahu ja jooke. Noored lehed sobivad salatiks – kokandusblogid on ilusaid noore põdrakanepi leheroogi täis –  ja sisaldavad rikkalikult vitamiini C. Lehtedest võib teha teed. Mõni meedik ütleb ka, et põdrakanepil on kasvajarakkude vohamist taandav toime.  Rahvameditsiinis hinnatakse põdrakanepi teed kui peavalu äravõtjat, rahustajat ja astmavastast vahendit. Ta korrastab seedekulgla ainevahetust, seetõttu on teda kasutatud kaksteistsõrmiku haavandi ja soolepõletike puhul. Siin üks tõmmis, mis mõeldud seedeelundite põletike või valude puhuks:

Võtke üks supilusikatäis peenestatud ürti, lisage poolteist klaasi kuuma vett; keetke õrnal tulel 15 minutit ja jätke siis kaheks tunniks seisma. Tarvitage jahtunult pool klaasi korraga enne sööki. 

Aga millest see nimi? On tähele pandud, et põtradele meeldib elada kohtades, kus hea lähedal põdrakanepit süüa. Noorelt on põdrakanep suurepärane söök ka kariloomadele. Ja kanepiga seostab teda kõrge kasv ja tihedus, mis enda all muudel taimedel kasvada ei lase kui ehk nõgesel.

Aga ei pea mu loodusvaatlused pelgalt taimekeskseks jääma. Soomaal tehtud väga-väga pealiskaudsete vaatluste tulemusel oli sagedasim küsimus, mida inimene metsas retkejuhile esitas, selline:

“Mis süljelarakas see seal taime varre küljes on?”

Ei ma ega Mariell teadnud täpselt seletada. Vaatasime pärast järele. Asi on nii, et selle vahu sees elutseb Eestis elava tsikaadide sugulase hariliku vahustaja ehk vahtlase ehk käosülglase (Philaenus spumarius) vastne. Ta on tilluke, vaevalt poole sentimeetri pikkune, kollakasrohelise pehme ihuga abituvõitu olevus. Talve elab ta üle munana, mis kinnitub leherootsude või varte külge. Kevadel, kui soojaks läheb, koorub munast vastne ja hakkab kohe sööma. Pea alaspidi, lükkab ta oma tugeva noka sügavale varre sisse ja imeb taimemahla. Samal ajal nõrgub anaalavast väljaheide, vedel nagu korraliku kõhulahtisuse korral, mööda ihu alla. Kui nüüd loomake sellesse kõhul paiknevate hingamisavade kaudu õhku pumpab, ongi vaht valmis.

Vaht ei ole siin pelk öäkk! väljaheide, vaid täidab samas ka mõnusa mullivanni rolli. See kaitseb teda vaenlaste ja ärakuivamise eest. Kes see ikka tatti puutub! Kui vastne vahust välja võtta, hukkub ta mõne minuti jooksul.

Kirjasõna ütleb, et jaanipäeva paiku lendab vahustaja mullivannist välja ning alustab täiskasvanu elu. Need käosüljed, mida meie Soomaal uurisime, olid küll veel juuli keskpaigas alles… olid need siis tühjad? Igatahes täiskasvanud vahustajat pole kerge näha. Tal on lendamiseks tiivad ja hüppamiseks tugevad tagajalad, neli silma ja ta on ettevaatlikus ise. Väiksemagi ohu korral hüppab või lendab ta lihtsalt minema. Ühest Saksa loodusfotograafia- foorumist kummarduste saatel laenatud fotol näeb ta välja selline natuke torssis tegelane:

 

 

Leave a Reply