Tuulemarjamaa

Et kõigil oleks hea

imgp3279

Vavilovi mälestused ehk selle suve saak

| 6 Comments

‘Vavilovi mälestused’ – sellist uhket nime kannavad meie aia uued mustasõstrapõõsad. Kes see Vavilov muidu on, seda ei õnnestunud mul välja selgitada isegi kõikvõimsa interneti abiga. Seda küll, et tuntud mustasõstrasort ‘Pamjati Vavilova’ on aretatud Valgevene Kartuli ning Puu- ja Köögiviljanduse Teadusliku Uurimise Instituudis. Ei no miks ta siis uhke värk ei ole – kujuta ette, mis tunne oleks töötada Kartuli Uurimise Instituudis?! Juba austusest nime ja kartuliuurimise ees valisin selle sordi, pealegi pidavat just Vene ja Valgevene mustasõstrasordid Eesti kliimas eriti kenasti saagikad olema.

Ühesõnaga, meil polnud aias ainsamatki mustasõstrapõõsast. Oli küll üks tilluke mustasõstrapojake, mille isa eelmisel aastal maha oli pistnud, aga tema külge mahtus sel suvel vaid paar marjakest. Niisiis ostsin eelmisel laupäeval Pärnu taimelaadalt kaks ‘Pamjati Vavilovat’ ja kaks ‘Karrit’. Ja ekstra kingitusena isale ühe valge sõstra, ta seda väga igatses.  See foto siin on näpsatud aadressilt sordivaramu.emu.ee ja pildil olev kobar on loomulikult vana hea Vavilovi mälestuseks.

Must sõstar - Pamjati Vavilova

Enne seda sõstrapäeva olime lõpetanud vaarikate lõikamise ja ümberkolimise aktsiooni, nüüd on meil aias sirgetes ridades noori vaarikaid 90 tükki, osa pärit Evi-tädi Pärnu-aiast ja osa meie vana vaarikamaa noored võsud. Istutasin nad neljas reas, vahele jätsin laia nö teenindusmaa, kus on ruumi masinaga niita. Aga ma pole veel leidnud head mõtet, kuidas takistada vaarikavõsusid peenrapiiridest välja kasvamast, no et mu mini-istandusest mõne aastaga lihtsalt üht risti-rästi padrikut ei tule. Võibolla peaksin peenraservadesse maa sisse mõne piiri suruma, serviti lauad näiteks? Või on ainus võimalus ikkagi igal aastal väljatikkujad lihtsalt välja kaevata (ja peenrasse tagasi istutada)?

Aiamaa on nüüd üsna tühjaks jäänud, ainult peiulill õitseb seal veel. Ja kurgid on visad, kasvavad aina. Kartulist ei tulnud meil sel suvel asja, haigeks jäid ja lehemädaniku tunnustega Laurad ja Maretid ja Fontaned korjasime me juba augusti algul üles, saime ainult pisikesi kribalaid. Kõik muu, mille maha panin, kasvas himuga – kurkide teine nimi võinuks olla küllus, porgandid nägid välja nagu Kalevipoja lapselapsed ja sibulad olid nii mürakad, et nendega võinuks tennist mängida. Saagikoristuse eel tekkis mul isegi küsimus: jeerum, kuhu see suvine küllus kõik talveks panna?! Eriti palju muret tegid mulle need mu hiigelporgandid – kuidas neid hoida, kui meil puudub kelder? Üleüldse pidi porgand olema pirtsakas tegelane, kes maast välja tirituna ikka närtsima kipub. Isa andis nõu: pangu ma need sahvrisse (see on meil olemas) liiva sisse. Ja et hiired (need on meil ka olemas) närima ei pääseks, siis täitsime suure 30liitrise metallnõu liivaga ja sinna ladusin ma porgandid sisse. Ikka kiht porgandeid ja kiht liiva. Suurem osa saagist on nüüd seal, osa kuivab veel kuuri all ega mahu nõusse. Selle jaoks kaevan augu ja katan kuhja mullaga. Vaatame, mis sealt kuhjast kevadel välja tuleb.

Sibulatest punusin vanikud – vanikud näevad välja amatöörlikud, seda sulnist Peipsi-hõngu ja kaunidust ei ole neis punutistes kopka eestki, algaja asi – ja riputasin ahju külge kuivama. Aga armsad ikka oma koleduses, ah, süda näeb ju ikka selgemini kui silm:-)

Mett saime ka natuke. Meie mesilased saabusid hilja, korjeaeg oli täies hoos, kui nemad tulid. Siis kulus neil mitu nädalat armuasjadele, sest meie kaks peret sülemlesid kolm korda. Korjeaega jäi väheks, pered olid pisikesed, kõike mett me välja ei võtnud, ja nii juhtuski, et oma mummude mett saime vaid 8 kilo. Ütleme nii, et edaspidi saab vaid paremaks minna.

No ja loomulikult käib sügise juurde hoogne hoidistamine. Marineerisin kurke, katsetasin teha hapukurke, sinepikurke ja tšillikurke. Hoidistasin fenkolit ja aedtilli ja maasikaid ja kirsse ja mustikaid ja keetsin angervaksasiirupit ja punase sõstra siirupit. Viimasesse panin suhkrut liiga palju, nii et tulemuseks on pigem punase sõstra tarretis, mis on miskipärast pudelisse topitud. A maitse on hea, täpselt sama mis kunagi Põltsamaal tehtud kosmonautide tuubimagustoidul “Kosmos”.

Üle-eelmisel nädalal oli mul ämm külas, tema aina kooris õunu ja aitas kurke sisse teha. Ämma kooritud õuntest keetsin õunamoosi, õunapüreed, õunamoosi tšilliga, õunamoosi kaneeliga, õunamoosi ingveriga ja õunamoosi alõtšaga. Ja kuivatasin õunu. Ja tegin õunakompotti. Õunamahla tegemine seisab veel ees, sest kuigi meil endil mahlateoks piisavalt õunu pole, sain täna kokkuleppele tuttava tuttavaga, kelle aias õunad puha kasutamata seisavad.

Nüüd on mul sahvris hoidiseid omajagu. Jõuluni peaks ikka välja tulema, arvas Sepp. Sepp on kuldne hoidiste sööja, nii et kui muidu elupäevad maal elanud inimesed rehmavad tüdinult käega, et ah, kes seda õunamoosi ikka sööb, see ju läheb sisse vaid siis, kui raha ei ole, siis meie pole raha ja õunamoosi pöördvõrdelist seost veel märganud. Ei-ei. uusmaakad söövad isukalt, nende jaoks vääristab õunamoosi ära ainuüksi see sõna: isetehtud.

Ja et meie esimese maasuve saaginimekiri lõpeks eriti hästi, siis räägin loo, mis õpetab, kuidas suvevärve purki panna. Et siis peaaegu alati, kui linna läheme, palub isa meil tuua pool seapead. Talle meeldib hirmsasti sült (sülti ei tasu karta, kõlab üks tema kuldlausetest). Ja alati lisab ta oma seapea-palvele juurde: “No kui te just väga ei häbene seda osta, seapea ju nii odav…  võib ju olla piinlik odavat kraami küsida.” Tõesti, seapea hind Pärnu turul on 39 senti kilo. Piinlik pole veel olnud. Nojah, ja kui nüüd eelmisel laupäeval turule sättisime, hakkas isa rääkima: “Ei tea, kas seda ploomirasva ka tänapäeval veel müüakse? Tahaks niiväga kõrneid tangupudru sisse…”

Mis siis ikka, küsin turul müüjalt, ega neil ehk ploomirasva ei ole.

“On,” teatab müüja. “See on tasuta. Kas soovite?”

Tasuta? Hetk vaikust, enne kui ma noogutada märkan. No ja seda ma küsida ei söandagi – ilmselt piinlikkusest -, miks see tasuta on, kui ometi küsitakse koerakontide eestki raha…. on see siis tõesti nii halb ja ennekuulmatult mõttetu oleks seda osta?!

Aga mitmed head asjad ongi siin ilmas tasuta, mõtlesin hiljem kodus, kui isal seda ploomirasva-kamakat lahti lõigata ja sulatada aitasin. Ma pean siin silmas seda, et tänu ploomirasvale oli isal põhjust meenutada kuldset lapsepõlve ja tunda uuesti seda rasva sulamise lõhna köögis ja minu meelest oli ta poisikese moodi elevil ja rõõmus.

Kui seda tasuta jagatava ploomirasva lugu tuttavatele rääkisin, rääkis üks vastuseks loo sellest, kui popid on seakõrned ühes Viljandi tuntud ökopoes – neid tuuakse harva ja nii vähe, et soovijad peavad tegema ettetellimusi, et kõrneid saada!

Aga lugu ei lõpe veel. Kui ma sellele rasvasulatamisele järgneval hommikul saialilledelt seemneid olin korjanud ja pärast peotäie õisi tuppa vaasi tõin, rääkis folklorist Marju Kõivupuu parajasti raadios, kuidas loomarasval on väga palju tervistavaid omadusi ja näiteks saialillesalvi keetsid ju perenaised ikka ise – lugege nüüd hoolega – searasvast ja saialilledest. Saialillesalv on mu lemmik igasugu nahahädade puhul ja see peab alati kodus olemas olema!

Võtsin eelmisel õhtul sulatatud searasvapurgist mõne lusikatäie ja panin koos saialilleõitega pliidile kuuma.  Siis lasin jahtuda. Järgmisel päeval kurnasin ja saingi purgikese kollakat võiet, mis – kujutage ette – meenutaski just nimelt saialillesalvi!

Tõsi, see salv lõhnas searasva järele – ütleme nii, et mõnevõrra rohkem, kui apteegisalvid. Peabki lõhnama, kui on searasvast tehtud, aga ma mõtlen, et kõik inimesed ei pruugi searasva lõhna maailma kõige mõnusamaks pidada, ka siis mitte, kui neil oleks tarvis mõnd kriimukest käel tõhusa saialillesalviga võida. Aga et mul võiks ju üks tore omatehtud kingitus sõbrannadele olla, siis mõtlesin, et ehk võib neile, kellele searasv ei meeldi, meeldida näiteks kookosõli lõhn! Niisiis ostsin purgikese kookosõli – seda ei jagatud kahjuks tasuta – ja tegin teise laari saialillesalvi. Need eksperimentaalpotsikud sisaldavad peale saialille näpuotsaga ka lavendlit ja värvi intensiivsuse nimel ka pisut peiulilli ja näevad välja täitsa mahedad ja suvevärve täis – ja ausõna, ma ei lisanud muid värvaineid kui vaid need, mida lillekesed annavad!

imgp3279

Nüüd jääb oodata mõnd kriimu, et talve jooksul katsetada, kuidas see isetehtud luksus nahale mõjub. Ja juba on mõtteid, kuidas järgmisel suvel seda suvevärvisalvi veel tervistavamaks, veel sisukamaks ja veel nägusamaks timmida.

Mõnes mõttes käib meil elu siin maal nagu Vavilovil seal instituudis – muudkui uurime kartuleid ja igatsugu vilju ja lilli. Ainult et ehk mitte nii teaduslikult kui nemad seal Valgevenes, pigem talupoja (loe: isa) kogemusele tuginedes. Ja teeme katseid, kas talupojakogemusele saaks mingi moodsa aja vimka ka kenasti külge kasvatada:-)

 

 

 

 

6 Comments

  1. See on minu unistuste elu. Ma ikka veel loodan, et ühel ilusal päeval saan minagi niimoodi maal elada.

    • Jaa, me siin avastame ka ikka ja jälle, et uskumatu – kas elu tõesti võibki selline olla? Praegu tundub, et see on siiski võimalik! Aga – luban siin blogis kirjutada ka maaelu rasketest aegadest, sest neid on siin loomulikult ka nagu elus ikka… varsti algab ju talv näiteks:-)

      • Maaelu raskete aegadega olen ma hästi kursis, sest olen maal sündinud ja kasvanud. Ses mõttes ei ela ma roosa mulli sees, arvates, et maaelu on üks lõputu idüll.
        Aga teiste huvitavalt kirja pandud kogemusi on igatahes tore lugeda.

        • Jah, mul ka see maal kasvamise kogemus õnneks olemas. Ootan nüüd, kas mingil moel tulevad need noorusaja maalt ära minna tahtmised tagasi või on ikkagi nii, et kõige jaoks on elus aeg – aeg tahta ära minna ja aeg tahta olla. Praegu on küll tunne ja teadmine, et siin on mu koht ja siin tahan ma olla. Isegi reisima ei kisu veel:-)

  2. Küll on mõnus lugemine. Nagu päike oleks välja tulnud, ehkki väljas krõbistab hoolega vihma. Meenus keskkooli lõpetamine, kui pidin aktusele minema ja tõstsin ahjust veel viimaseid küpsiseid välja jahtuma. Paraku unustasin pajakindad panna ja mõlemad peopesad said korraliku põletuse. Emal oli ka isetehtud saialille salv varuks ja nii võidsime sellega mu peod korralikult sisse. Tunni-paari pärast olid aktusel ja sain ohtralt õnnitlusi koos käepigistusega nagu tol ajal kombeks oli. Põletuse olin sedapuhku juba unustanud. See salv oli ka searasvaga tehtud.

    • Aitäh, Agne, paitegemise ja oma mälestuse jagamise eest! Küll mul on hea meel selle hommiku üle, mil seisin köögis, äsjakorjatud saialilled käes, külmkapis searasv ja raadiost tulemas see salviteo-vihje… Nagu ilmutise oleksin saanud! Proovin selle isetehtud salvi sel talvel järele – juba selle tegemisest on nii palju rõõmu olnud, küll siis kasutamisest saab ka olema (ja juba olen järgmiseks suveks saialillele aiamaal rohkem ruumi planeerinud:-)).

Leave a Reply