Tuulemarjamaa

Et kõigil oleks hea

imgp2663

Rohekingitus

| 2 Comments

Kiviktaimla kivid said mul paika aprillis. Aga taimed….  Olin mai algul ostnud Tamme talu ürdiaiast  15 tillukest nõmm-liivateed ja kaks sidrun-liivateed, rohkem ei raatsinud. Kes on aiavõrku langenud, teab – euro taimekese eest siia, kolm sinna, kaheksa suurema taime eest ja kokku läheb taimeaed kalliks. Aed on kallis igas mõttes. 

Mai lõpus istutasin liivateed kiviktaimlasse, enne seda kosusid need naabrinaise kasvuhoones. Aga päris esimesed taimed mu kiviktaimlas olid nurmenukud ja kortslehed meie oma niidult. Olin juba istutanud ka mägisibulaid ning mai algul külvanud kipslille ja mooni ja mustköömne seemneid, aga selle kevade saavutuseks on noil viimastel praegu käsil alles 2-3 pärislehe faas… Nii et veel eile laiutas kivide vahel peamiselt hallikaks kuivanud liiva-mulla segu.

Aga eile õhtul kutsus Eve mu külla ja viis oma aeda. Oli blogist lugenud mu kurtmist, et mul on kangesti taimi vaja ja et kust neid üldse saab, ja et nõmm-liivateed tahaks eriti, no ja lahke inimesena andis ta kohe teada, et tulgu ma aga ja kaevaku endale seda liivateed. Et tal see lihtsalt laiutab aias. Oh seda rõõmu, kui me seal siis temaga kahekesi nende aia kivide ja radade vahelt ja alt ja kõrvalt välja urgitsesime mitmemeetrise vaiba suuruse nõmm-liivatee, ja jeerum, kui see nüüd siin minu mullas ka juured alla ajaks!

Ja kuna ka Eve iiris oli end majaseina ääres lahkelt laiaks ajanud, lõi perenaine labida sinnagi lopsakusse sisse ja jagas iirise ära. Vähe sellest – veel pakkis ta mulle kastidesse kõrrelisi, näiteks ühe tohutusuure ilutarna ja mitu väiksemat tutsakat iseteadlikke tundmatuid kõrrelisi, no ja oma metsikuks muutunud liiliat ohjeldas ta ka. Ja kellukesi ja aednelki andis ja kogu see üritus hakkas mulle tunduma unenäona sellest, nagu oleksin ma Hansaplanti eriosakonnas ja osakonnajuhataja on mu isiklik sõber, kes tõstab mulle ostukärusse kõike mõeldavat paremalt ja vasakult ja pilgutab silma: ah, aednike värk, tere tulemast rohelisse maailma, kus kõik kasvab ja laieneb, lokkab ja lainetab täies külluses, anna vaid mulda ja päikest ja armastust! Ma ei taha kunagi sellest unest ärgata.

Lõpetuseks tõstis pererahvas mulle autosse hortensiapõõsa-lapsukese ja ma hakkasin tõsiselt kartma, et nüüd on mu  vana Audikese kandevõime kogu sellest võimsast (ja raskest – koos mullaga!) mega-rohekingitusest lõplikult ületatud.

Terve kodutee piilusin tahavaatepeeglist pagasnikuservast paistvaid iiriselehti ja tarnatupse ja algaja aednik minus pidi end aeg-ajalt kõrvast näpistama: hei, sa oled päriselus ja autoroolis ja hoia tähelepanu liiklusel ja maanteel, mitte ära mine suurest rõõmust lendu. Oh, mul on nüüd lopsakad taimed! Kivid hakkavad enda kõrvale ja vahele taimi saama!

Hommikul laotasin taimekastid ürdipeenra kõrvale. Sepp poetas toast välja astudes, et oo, kas tõesti Tartu botaanikaaed on meil on filiaali avanud, ja mina andsin sealsamas lubaduse, et kui kunagi peaks minu aed lopsakaks muutuma ja ohjeldamist vajab, annan ma sellest otsekohe teada kas või siinsamas blogis ja teen mõne algaja aedniku omakorda rohekingitusega õnnelikuks. Nii on!

Sealt edasi kratsisin kukalt: mida ma siis kuhu istutan õieti? Läinud olin ma ju õieti liivatee järele, tagasi jõudsin aga sellise elurikkusega…

imgp2663

Liivateevaip läks kiviktaimla serva, iirisepuhmad kivipõndaku ülemisse otsa suurte paelahmakate suurtesse vahedesse, kõrrepuhmad siia-sinna kivide vahele. Liiliad, hortensia ja tarnapuhma istutasin aga mujale aeda, nii et aiakujundus väljus mu esialgse aitab-esimesel-aasta-ainult-kiviktaimlast-kah -plaanist ja mul on selle üle ka nüüd, hilisõhtul, endiselt ülevoolavalt hea meel.

Ja ma loodan, et nüüd mingil ajal läheb ikka soojaks ka, äsjakolinud taimekesed saavad šokist üle ja ajavad uues mullas selja sirgu ja ma saan siia sellest paljukirjutatud kiviktaimlast mõne värvilise foto ka lõpuks üles riputada. Täna hommikul oli pilt veel üsna hall, olgu see foto siin kui märk sellest, et protsess käib ja aed on igaveses muutumises.

20170602_100108

Istutades oled sa õnnelik, või kuidas see reklaamlause kõlabki. Vaikne ja õnnelik, kui minu käest keegi küsiks. Ja aitäh veelkord, Eve ja Tom, annan teie kingituse ühel päeval kellelegi edasi. Kui ta nüüd kenasti edenema hakkab ikka:-)

2 Comments

  1. Palun tule minu aeda ka kaevama, just ongi see staadium, et lopsakad ja niisama välja kitkuda ei tahaks!

    • Oi, see on ahvatlev ettepanek! Kirjutan sulle, mõtleme koos, mis ja millal. Ja pakin labida juba autosse:-)

Leave a Reply