Tuulemarjamaa

Et kõigil oleks hea

mesilane

Pere laieneb

| 0 comments

Kuus päeva tagasi tulid meile mesilased. Tõin nad, kaks ammukaubeldud peret, mesiniku juurest autoga koju, ise elevil ja teadmatusest ebakindel. Nagu sõidaksin jälle sünnitusmajast koju, ainult et “lapsukesed” olid nüüd pagasnikus kahes kastis, sumisesid rahulolematult ja neid oli tuhandeid. Oskan ma nende eest ikka hoolt kanda?

Jõudsime mummudega koju õhtul üsna hämaras ja isa, vana mesinik, arvas kastidest kostvat pahast porinat kuuldes ja pilku loojuva päikese poole tõstes, et tõstame mummud nende uutesse tarudesse järgmisel hommikul. Et siis on päike soojendamas, teeb kõigil tuju heaks, mesilased saavad aga öö jooksul oma raamidel rahuneda ja toibuvad kolimisšokist.

Hommikul oli sumin kastides tõepoolest hoopis teist tooni. See-eest olin mina ärevil! Kuni selle hetkeni olin ma vaid vaadanud, kuidas mesinikud kärgi üles tõstavad, neid käes kaaluvad ja mõtlikul pilgul mesilaste askeldamist jälgivad. Kogu mu lapsepõlve pidas isa mesilasi, viimased pered surid alles mõni aasta tagasi. Ma ei mäleta, kas ma lapsena imestasin, kuidas isa paljakäsi tarude sees asjatas, aga kui nüüd maikuus Pärnu mesinike seltsiga mesilaid vaatamas käisime, imestasin nende paljaste käte ja katmata pea üle küll. Mina seevastu olin oma esimesel kohtumisel meie mesilastega üleni turvatud, ma mõtlen pealaest-jalatallani-üleni: näovarjuga mesinikukübar, valge kapuutsiga maalriülikond, saapad ja pikad mesinikukindad. Suitsik muidugi käes ja isa kõrval, nagu mesinduskooli esimese päeva aktusel:-)

Mesilasemasid meil leida ei õnnestunud, mul harjumatu silm ja isa nägemine pole enam see, aga hauet oli küllaga. Ju proua ema oli parasjagu kusagil munemas. Igatahes tundus, et üks pere on suurem ja tugevam ja teine pisut nõrgem. Isa näitas ära, kuidas uut peret laiendada – jaa, ma nüüd tean, mida see tähendab, me panime lihtsalt ühe kärje kummalegi perele juurde, et töölistel oleks, kuhu mett tuua, ja emal, kuhu muneda -, kõik käis üsna kiiresti ja imeväga rahulikult. Ükski mumm ei lähenenud ei mulle ega isale kurja pininaga, oh ei, nad on meil vaimustavalt rahulikku rassi!

Järgmistel päevadel võis algajat mesinikku näha aeg-ajalt tarude juures kükitamas, kõrv vastu tarukülge. Kuulamas, mis häält mummud teevad.  Isegi meie kass, Obama, käis tarude kõrval istumas, mis tema seal kontrollis, selle kohta puudub mul aimdus.

Vihmased päevad olid vahepeal, siis mesilased ringi ei lenda, kui aga vihm järele jääb, saabuvad luurajad lennulauale ja esimesed korjajad lähevad aega viitmata lendu. Ja kui on soe, päikesega hommik, siis tähendab see, et tarude ümber löövad mummud tantsu! Järelikult on korjekohti leitud ja sellest antakse teistele teada. Kuna mina mesilastantsu keelt ei oska, siis võis mind näha luuramas meie krundi kõige õiterikkamatel aladel.  Uurimas poop- ja pihlakapuud, et kas nad korjavad siin? Ei, vist mitte. Sirelil? No ei sumise. Võililletutsud, mis veel alles? Ei juhtunud nägema. On lähedal mõni rapsipõld? Minu meelest mitte. Kus nad siis üldse korjamas käivad? Võibolla olen ma neid petnud ja toonud kohta, kus nad ei leia mitte midagi korjata?! Igatahes ei ole ma oma mummudest mitte ühtegi pilti – no sellist klassikalist ja rahustavat, kus armas mesilane õiel nektarit korjamas- teha saanud, see siin on Vikipeediast ja puhtalt meeleolu pärast ega ole kõnealuste mesilastega kuidagi seotud. Ainult see, et nad on sama ilusad!

mesilane

Eile võtsime pered uuesti lahti, et vaadata, kuidas neil selle meega siis õieti on. Et kas töörahval süüa ikka on. Olin juba palju kindlam, aga kindad olid ikka käes:-) Mummud oli tublid olnud, hauet olid mõlema pere kärjed kenasti täis ja mett paistis ka, aga kõige enam meeldis mulle pilt sellest, kuidas korjelt saabunud töömesilased, kollased või oranžid tombukesed jalgade küljes, kärje peal ringi kõndisid. Järelikult on neil piisavalt õisi, kust nektarit ja õietolmu korjata. Nagu cheerleaderid, puhvid pilku püüdmas, mis selliste ilusate, heade ja tarkade koduloomadega viga koos elada! Söögi leiavad endale ise ja kui ma nendega kenasti käitun, ehk loovutavad osa oma meest meile ka!

PS. Need võhumõõgad, mis ma kaks nädalat tagasi aeda istutasin, hakkasid nädal hiljem õitsema. Iirised pidid olema intelligentsed lilled, mäletan ma ajast, mil veel ajakirjanik olin ja teinekord lilledest ja liblikatest kirjutasin. Aga seda ma veel ei tea, kas nad meeldivad ka mesilastele?

imgp2768

Ja metssalvei õitseb ka. Suvi on veel ees.

imgp2775

 

Leave a Reply