Tuulemarjamaa

Et kõigil oleks hea

imgp2840

Pärismaalane ja pärismeelane

| 0 comments

“Nägin sind täna öösel unes. Sul oli kaks paari silmi – ülemised tumesinised ja alumised helesinised.”

Paar päeva enne selle sõnumi saamist olin mett lahti kaanetanud ja äkitselt tajunud, et mu küünarnukist tilgub mett. Sõrmed olid meesed niikuinii ja keel sagedasest kärjetükkide suhupistmisest magus, nii üleni mee sees olles ei pannud seda tilkumist esiotsa imekski. Siis kargas pähe, et kuidas? Inimene ei tilgu ju mett!

Seletus oli lihtne: olin kärge vurri asetades küünarnukiga mesise vurriseina vastu puutunud, sealt mesi nahale jõudiski. See tilkumis-episood andis Sepale põhjust verbaalselt mängida ja leiutada mu kohta uudissõna: pärismeelane. Nagu pärismaalane. Olime koos vaadanud kordussaadet Tõnis Mägi ja Kärt Johansoni Ameerika-reisi ja pärismaalaseks olemise teemal. Kas me võime ka kunagi pärismaalasteks saada? Või – nagu oletas Sepp – hakkan ma muutuma pärismeelaseks?

Kui seejärel hea kursakaaslane Luua-päevilt mind unenäos neljasilmalisena nägi, mõtlesin: näe, peaaegu nagu mesilane! Ainult et mesilasel on viis silma. Väärikas ikkagi!

Ma pole netipäevikus jaganud meie mõtteid, et kuidas me siin maal hakkama saada plaanime. Ikka olen rääkinud sellest, miks me maale tulime ja mis meid siin kinni hoiab, aga igamehe küsimus on ju ikka see: kuidas te seal maal ellu plaanite jääda? Ilma tööta? Kust te raha mõtlete saada, segased?

Küllap oleks kõige lihtsam otsida palgatööd. Võibolla õpetajaks või… no kauplus otsib ka rõõmsameelset teenindajat (aga nad otsivad palju nooremaid, ütleks mu isa selle kohta elutargalt:-)). Aga ma ei otsi siin töökohta. Ma ei otsi siin seda, mis oli minu linnaelu baasiline osa – anda kellegi teise heaks oma aeg ja energia ja mõte ning saada selle eest vastu palka. Et see palk siis toidu vastu ja energia taastamiseks tagasi käest ära anda. Maal tundub töölkäimine mulle eriti kohatu, sest siin kulub töö ja kodu vahel sõitmisele üüratu aeg. Ja kui valida maal elades töölkäimine, ei jää aega, energiat ega tähelepanu maa ja metsa jaoks.

Nojaa, Eesti on e-riik ja meil on paindlik töökorraldus ja kodukontor pole mingi haruldus. Jaa, see sobib mulle. Talviti ja siis, kui vihma sajab. Kirjutamine jääb niikuinii, see on nagu haigus mu veres. Aga mulle ei tundu aus, ei tundu sugugi aus maa ja mulla ega ka iseenda suhtes, kui ma elaksin siin ja ei hariks maad. Kui ma ei suhestuks selle küllusega, mis siin maamaja ümber kasvab ja vilja kannab. Soov arvuti tagant välja, loodusesse ja näppupidi mulla sisse saada oli üks mu maaletuleku käivitajaid. Ja sellise suhtumisega ei saa ma jälle kaugtööd lepingulise partnerina teha, sest kes see tööandja oleks nõus töötajaga, kes kirjutab ainult siis, kui vihma sajab?

Ja ma mõtlen, et kuigi energiat on mul mitme eest, siis oma tähelepanu ei oleks ka minul tark korraga väga paljudele suundadele laiali jagada. Tundub aus, et ma maal elades pööran oma tähelepanu maale ja mullale ja metsale. Ja mesilastele, keda mul nüüd, tänu hoogsale suvisele sülemlemisele, on viis peret.

Niisiis plaanime me vahele jätta selle igapäevase rahateenimise-etapi ja teha tööd otse selleks, et kasvatada oma kapsas ja kartul ise ja võtta ise oma mett. Nii jääks ära see oma energia andmine tööandjate toitmiseks ja selle eest makstud saamiseks ning sellele järgnev, kurvaks tegev “raha sulle – kurgid mulle” vahetusprotsess kaupluses. Ah, ma kasvatan oma kurgid ise! Traditsiooniline talu annab ju kopsaka osa inimese igapäevaeluks vajalikust kraamist, muld on võimas, anna talle ainult seda, mida ta saaks suureks kasvatada! Ausõna, ma ei väsi imetlemast, milline võimas loodusema leiutis on näiteks seesama kurgiseeme ja kuidas on see ikka võimalik, et muld ja päike ja vesi sellest ühest seemnekribalast kurgi, ei, kümneid ja kümneid kurke välja nõiuvad? No ja edaspidi võiks meil siin olla kitseke, kes piima annab, ja suviti siga, ja mets kannab selle kenasti välja, kui talu saab temalt kütte ja ehituskraami. Talupidajad saavad üht-teist ka müüa – meil võiksid mesindus, maitse- ja ravimtaimede ning marjade kasvatamine olla need tugirattad, millele meie pisuke vankrike siin võiks toetuda.

Olen siin sel suvel tasapisi katsetanud ja kogenud ja mõelnud. Kes veel ei tea, siis sügisest olen taas koolilaps, seekord Olustveres mesindust õppimas. Praegu käin Töötukassa kaudu praktikal lähedases meetalus Anni ja Tiidu juures – seal mul see küünarnukk mett tilkuma hakkaski:-) Nii et mee sees olen, mis sest, et igaüks, kellele poetan, et “no me mõtleme siin talu pidama hakata” minust miskipärast eemale tõmbub, justnagu mu armsast sõbrannast, kui see kunagi tudengipäevil Tartu hommikusse linnaliinibussi astus, endal hommikumantel seljas. Kes see tänapäeval siis talu tahab pidada, peale noorte romantikute, kes niikuinii paari aastaga läbi kõrbevad?! Kes riskiks praeguste tillukeste turgude ja kõrgete maksude juures maal ettevõtlust arendada?!

Aga oma kapsa ja kartuli saan ma kasvatada ka ilma turgudeta. Mets ja maa ja muld ja päike ja vihm annavad kõik, mis tarvis. Muidugi siis, kui soovid pole suured…. ja mul pole. Mul lapsed suured, laene pole ja ilmas omajagu rännatud ka juba. Pealegi tean ma, kuidas peaaegu ilma rahata reisida saab, no kui peaks juhtuma, et ma ühel päeval oma matkasaapaid liiga pikalt silmitsema jään…

Või vahest ikkagi on mu soovid suured? Mul on tekkinud soov hingata loodust, ei, see on peaaegu vajadus juba, igal aastaajal lõhnab me ukseesine isemoodi ja lõhnade suhtes olen ma friik. Olen isalt üle võtnud kombe hommikuti üle vaadata, kui palju kurgid öösel on kasvanud või kas nüüd peiulilled juba õitsevad – see on ka suur soov, vaat et vajadus juba. Õhtuti tahan pilgu peale heita, et mis suunast saabuvad viimased mesilased oma tarudesse, loojuva päikesega on nende kojutulek hästi näha. Ohoo, mulle kohe meeldib, kui saan istutada veel kaks vaotäit maasikaid ja siis tubli hooldusõena jälgida, kuidas kolimisest šokis taimetütred öö-paari jooksul pead jälle püsti ajavad. Naudin seda, kui saan õhtuti kritseldada paberile järgmise kevade aiamaa plaani – ah, mis rõõmus töö! – ja kedrata oma peas, et kust ja millal võiksin otsida hariliku iisopi, monarda, lavendli, mets-kassinaeri, aniisi-hiidiisopi, moldaavia tondipea seemneid või taimi nii, et piisaks igaühte peenrajagu ja ilma, et peaksin mõnd väiksemat sorti panka röövima. Keerispea ja mesikas mul juba on – aitäh, Silva! – neid külvan edaspidi põllule. Praegu on ainult pisike lapike keerispead, mesilaste suvelõpu-lemmikut, aianurgas katselapil. Ja kaks aniisi-hiidiisopit kasvab kiviktaimlas, oo, mesilased ja kimalased on vaimustuses!

Aajaa, ametlik staatus on mul praegu ju töötu. See on sõna, mida hirmsasti kardetatakse, aga ma ütlen kaht: esiteks teen ma tööd rohkem kui varem ja teiseks pole sel töötu olemisel väga vigagi. Mul on igavesti äge nõustaja töötukassas ja tema hea nõu toel liigun tasakesi maa-ettevõtluse alustamise poole. Ja kui mul teinekord on raske leida kiidusõnu meie riiklike teenuste aadressil, siis töötuskindlustushüvitist ja ettevõtluse alustamise toetust kiidan küll (vanemahüvitise kõrval, a see mind enam ei puuduta). Need annavad mulle aega otseses ja ülekantud mõttes atra seada ja maaelu tundma õppida. Ja kes teab, ehk saabki sedasi tasakesi minnes ja maale ja mullale oma tähelepanu andes minust kunagi pärismaalane. Päris maalane.

Ja sedasama tööpraktikat kiidan ka, sest tänu sellele olen küünarnukkideni mee sees. Kes teab, ehk saab ikka minust kunagi ka pärismeelane.

“Sul oli kaks paari silmi, ülemised tumesinised ja alumised helesinised. Nüüd saan aru, et kuis sa asju nii hästi näed ja mõistad,” naeratas mulle selle eilse sõnumi lõpp.

PS. Kinnituseks neile, kes endiselt ootavad, millal minuga jälle (aja)kirjanduslikku koostööd teha saab ja mu kirjatöid lugeda tahavad – aitäh, et te mulle vahel kirjutate ja mu lugusid igatsete – : üks me talu talvistest tugiratastest saab olema kirjutamine ja käsikirjade ilusaks toimetamine. Ja võibolla sünnib siin mõni raamatki, kes teab, talveõhtud maal on ju pikalt pimedad ja sajab kah täitsa tihti:-)

Leave a Reply