Tuulemarjamaa

Et kõigil oleks hea

imgp2433

Kuidas me maaellu sisse sulame

| 1 Comment

Sõber küsis mu elu kohta pärides: noh, kuidas siis sirgub naisest maanaine? Kolm kuud pole linnainimese karvavahetuseks muidugi piisav aeg, aga küsimus oli hullupööra inspireeriv ja pani mind kohe tahtma kirja panna senise protsessi märksõnu. Mis on meis muutunud ja muutumas? Ja sellest lemmikust kooruva kollase värviga majast, kus me elame, räägin siis järgmine kord.

  1. Käenahk on kare ja küüned pidevalt mustad. Kannan mullas sobrades alati aiakindaid, aga sellest hoolimata näevad käed hoopis teistsugused välja kui aasta tagasi. Ma ei ole sugugi veendunud, et taolised käed kuuluvad maal elades asja juurde, aga mul pole igatahes teisiti välja mängida õnnestunud. Harja ja seebiga nühkides saab päris hea tulemuse ja saunaskäik teeb ka puhtaks, a kestab see ilu ju vaid järgmise hommikuni.
  2. Me võtame vastu kasutatud mööblit. Kunagi olin mina see, kes linnas väljavahetamisele minevaid mööblitükke maale tassis. Alul endale kinnitades, et teen head – no maal läheb ju ikka vaja! – ja hiljem lihtsalt sellepärast, et ei osanud või ei raatsinud muud tarka oma jääkidega peale hakata. Kui maale tulime ja siinseid vanamööblivarusid nägime, vandusime, et nüüd aitab, nüüdsest alates me enam vana kola siia tuua ei luba… Kuu aega hijem helistas sugulane linnast ja pakkus, et neil jääb üks nurgadiivan üle ja kas me ei tahaks endale. Et no ehk panete rehetuppa, siis on seal mõnus istuda, kui näiteks Sepp tööd tehes pisut puhata tahab. Mõtlesime järele ja leidsime, et noh, las ta siis toob, me just vedasime paar kušetti ju pööningule ja seal väikeses toas oleks midagi vaja küll…  No sobiski see nurgadiivan nii hästi sellesse väikesesse tuppa, mille ma äsja kolast tühjaks olin teinud! Ja Ats sai nüüd elutoast, kus me seni kõik koos maganud olime, omaette magamisruumi kolida.
  3. Me näeme maaelu-teemalisi unenägusid. Mina näen unes tillukesi taimi ja seemnepakke ja seda, kuidas ma aeda kujundan ja lilli istutan. Sepp näeb unes traktorit – isal on siin T-25 ja minu meelest on Sepp sellesse viiekümneaastasesse masinasse kõrvuni armunud. Õhtuti võib teda leida garaažis hüdrovoolikut parandamas või lihtsalt üle vaatamas, kuidas masin paistab.
  4. Me kuulame ainult Vikerraadiot. Ma ei tea ühtegi linnainimest, kes seda kuulaks – õieti tean ma väga väheseid, kes tänapäeval üldse raadiot kuulaks. Vikerraadio on isa lemmik ja mõlemast kodus olevast raadiost tuleb ainult seda. Algul üritasin kruttida ja püüdsin Kuku raadiot ja vahel söögitegemise kõrvale isegi Retro FMi kuulata, aga nüüd on Vikerraadio mu endale saanud. Oo, laupäevaõhtuti on neil raadioteater ja pühapäeviti tuleb järjest põnevaid jutusaateid! Uudistest saab igal täistunnil ülevaate ja mõne kommentaarigi, nii et pole muud vaja lugeda ega vaadata. Ainult see hommikuprogramm mulle praegu ei meeldi, ütleb isa, vaat siis oli tore, kui see Kersna-poiss seda tegi. 
  5. Me käime poes harva ja ostame palju korraga. Täpsemalt Pärnus hulgilaos kord nädalas, et tuua sealt kastide kaupa söögikraami. Päris nädalat näiteks piimaga vastu ei pea, nii et korra käime nädala jooksul ka alevipoes. See on minu jaoks täiesti uus oskus – planeerida terve nädala söök ette ja osta vajalik kogus ära – ja ma ei ole selles veel eriti hea. Ikka kipun liiga vähe ostma. Linnas käisin peaaegu iga päev poes, see oli osa päevaplaanist ja andis enamasti muude käikudega ühendada. Nüüd ühendame toiduretked käikudega ehituspoodi remonditarvete järele kord nädalas.
  6. Tajun linna teisiti. Kui varem oli linn muu hulgas ka see koht, kus sai meelt lahutada, puhata ja sõpradega kohtuda, siis viimase kolme kuu jooksul on linnast saanud peamiselt asjaajamise ja raha äraandmise koht. Meie põhilised kohad Pärnus on Kaupmehe hulgiladu, Bauhof ja aiandid, minul töötukassa ka. See puht-funktsionaalseks taandamine on ilmselgelt kaugusega seotud, aga tuleneb ka isa suhtumisest. Isa oleks ilmselgelt väga imestunud, isegi pahane, kui keegi läheks linna lihtsalt niisama. Ei, linna minnakse ikka ainult asja pärast, parem, kui mitme asja pärast korraga, niisama promeneerimas või kohvil käia – mis mõttes?! Ma ei saa öelda, nagu tunneksin ma end kaubanduskeskuses kehvasti, aga kuidagi mitte-sinna-kuuluvana küll. Linnas käin samade riietega, millega rändasin neli kuud tagasi Californias, mingit ilmamuutust pole ju niikuinii olnud. Viimane kord juhtusin selles outfitis olles ja kaubanduskeskuses pojaga kohtumist oodates tuttavatega kokku, need hõikasid, et tere-tere, näe, mis tore matkasell siin, ja mul pudenes selle peale huulte vahelt, et palun vabandust. No andke andeks, mis veider vastus see siis on?! A ju siis kuskilt see tunne tuli, nagu oleksin ma vales kohas, et mis ma siin tuian, aja parem ruttu oma asjad ära ja koju tagasi. Kollane maja ju ootab.
  7. Ökonoomsuse printsiip. Samas ei saa ka öelda, nagu tunneks ma end põliste maainimeste hulgas enesestmõistetavalt siia kuuluvana.  Ükspäev panin tähele, et mu õde kummardab aeg-ajalt õuel asjatades – korjab oksi ja muud prahti. Rääkisime sellest ja ta tuletas meelde, et ega vanaema ei kõndinud kunagi õuel niisama tühja. Ikka viis, kui läks, ja tõi, kui tuli. Loodus on ökonoomne ega salli ülearust pingutust – puhas maaelu printsiip, mille olin linnas ära unustanud. Näitasin õele kollase maja tuulekoda, mille olin ilusaks teinud, sinna tooli pannud ja ühe jalatsikirstu sättinud, mille peal saab ka istuda. Õde istus mõnd aega, tõusis siis ja poetas, et päris kena, aga noh, millal siin ikka aega istuda on, eks see istumine ikka üks linnaprouade värk ole. Olla see ju võib, aga pole vaja! Ja päris-maakaks pole ma ka sellepärast veel saanud, et ma ei mäletanud, mille järgi aru saada, et on õige aeg kartul maha panna. Siis, kui toomingas õitseb, ütles õde. Sellised asjad korjan ma üles ja pean meeles, aga selles mõttes jään ma ka edaspidi imelikuks, et istumise ja nautimise kohti peaks mu meelest maal külluslikult olema. Ja sihukesi natuke napakaid, kiiksuga asju ka, olgugi et neid pole põhimõtteliselt vaja ja põlismaakas vaataks nende peale veidi võõriti.
  8. Vähem loba, pikem samm. Mulle tundub, et ma lobisen vähem ja keskendun rohkem. See on ka mõnes mõttes üks ökonoomsuse varjundeid – lobisemise eest meil palka ei maksta jm – aga samas ka see, et töid tasub planeerida ja keskenduda sellele, mida teed. Kui paned ahju kütte, on aeg valmistada ette roog, mis pärast ahju kinnipanekut ahju läheb. Kui jääd selle asemel naabrinaisega lobisema, on puud ära põlenud, roog saab ahju liiga hilja ja pärast on igavene jant, et see küpseks saada. Ei, see ei lähe mul libedalt, alles eile õhtul unustasin liha sügavkülmast välja sulama võtta, kuigi kruubid kapsasupi jaoks panin kenasti likku. Hommikul ei jäänud muud üle, kui panin lihatüki eilsest veel sooja ahju, et kiiremini sulaks…. Talu tahab asjalikku tegutsemist, tundub mulle, vähemalt siis, kui tal on nii asjalik vanaperemees nagu meie isa. On aeg juttu rääkida ja aeg tööd teha ja rööprähklemisega jooksed siin konkreetselt kohe ummikusse.
  9. Me kanname kasutatud, veidraid riideid. Kanname nimme ja teeme seda mõnuga. Kui maale kolimise teisel nädalal sõpradel (nad ka maainimesed) külas käisin, kinkisid nad mulle kasuka. Sihuke pruun poolkasukas, pööratud nahast, teate küll. Ja teatasid, et küll sa näed, nüüd hakatakse teile vanu riideid tooma. Eriti popid olla noodsamad kasukad, mis tuuakse koos sõnadega, et “näh nii soe kasukas, sul hea õhtul kemmergusse minnes peale visata!” Neil olevat neid juba kolm tükki ja sestap saigi kolmas meile. Ja näe, ongi hea õhtul kemmergusse minnes peale visata! Tooge aga, küll me siin neile kasutuse leiame! Tegime kasuka demonstreerimiseks fotoshootingu ka, ega ma muidu lumega sibulaid ei kastaks ja nii elegantselt kastekannu sanga ei hoiaks:)

imgp2473

Tänase võidupüha auks kinkis isa Sepale läkiläki. Aus värk, must ja küülikunahast ja tootmiskoondises Linda tehtud. Sepp pani uue mütsi pähe, otsis pööningult vanad jahimehesuusad ja tegi õuel mõned tiirud. Hea ikka, et lumi lõunaks maha tuli.

imgp2426

imgp2433

Ja kui keegi peaks mõtlema, et mis suusatamine ja naljategemine see keset päeva neil maainimestel seal käib, siis palun väga  – tiir heade jahimehesuuskadega õuel on samas ka tõhus lumekoristus.

imgp2452

Ühesõnaga, kui ma peaksin alguse küsimusele ühe sõnaga vastama, siis oleks see sõna muidugi: aeglaselt. Aeglaselt ja omamoodi sulame siia maaellu sisse, vahel metsa ja rappa minnes ja mitte teades, millal kartul maha panna, aga protsessid igatahes käivad.

 

One Comment

  1. väga lahe kestumine :))

Leave a Reply