Tuulemarjamaa

Et kõigil oleks hea

imgp2830

Jaanituli, mis jäi süütamata

| 2 Comments

Päike oli juba kaks tundi tagasi tõusnud, kui üles saime. Hommikukohv, ringkäik aias, kurgitaimed on ikka nii väikesed. Sepp tuleb hommikuselt ujumiselt, keedame hommikuputru, sööme, pakime asjad. Väljasõit kl 7.30.

Täna on hea päev. Lubasin Silvale, kes peab Eesti ühes muistseimas kandis, Koonga lähedal Ura külas mesilasi ja roosiaeda,  et tulen talle appi. Kunagi andis ta mulle ämbritäie eriti usinaid kompostiusse ja ütles, et ah, ära maksa nende eest midagi, tule mulle parem vahel sulaseks. Olengi käinud, kaks nädalat tagasi abis mesilasperede juures ja nüüd siis rooside eest hoolitsemas.

Roosihaigus pole mind tabanud, kinnitan esiti Silvale ja kahtlen, kas minust rooside juures ikka abi on. Mesilastega küll, palun väga, mesipuu tõmbab mind suminal enda poole. Aga roosid…. nojah, eks ma võin neid ju lõigata, kui perenaine ette näitab, kuidas. Kes teab, heidab Silva elutargalt, minu ellu tulid ka roosid juhuslikult. Tulid, panid silmad taas särama ja jäid. Annab mulle oksakäärid ja käru. Lõikan kuivanud oksi põõsastest välja ja nuusutan nupukesi. Paljud pole veel lahti, aga mõnest pungast aimub juba lõhna. Näiteks pargiroos Hansa lõhnab nagu lapsepõlv. Meil õitses kaevu kõrval seesama põõsas, õieti teadsin mina teda kui kibuvitsa. Hiljem selgub, et Hansa ongi kurdlehise kibuvitsa hübriid.  Lõikan ka kummalist ilma okasteta roosi, mille nimi mul meeles pole. Ja seda, mille lõhn on nagu hästi hoolitsetud naisel, aga mille nimi on minust samuti hommikusse jäänud…

Pärast kodus roosiokast näpust välja urgitsedes leian end mõtlemas, et roosiilma uks on jälle üks selline, millest ma seni sisse pole tahtnud astuda, sest liiga uhke, liiga edev tundub see värk. Mõisaaedadest pärit pargiroosides tundub olevat sisu ja lugu, see annab neile mõõtmeid juurde. Jaa, kes teab?

Kodus puhastasin magasini. Magasin on kärjeraamidega kast, mis pannakse lamavtarus meekärgede peale siis, kui alumisel korrusel on peret piisavalt ja meekärgi hakkab rohkem kogunema. Nii mõnus töö aialaua taga teha, päike paistab, koer magab jalgade juures, kass valvab trepil ja raamid lõhnavad soojuse, vaha ja taruvaigu järele. Ahh! Kui mul oleks probleeme, sulaksid need seda tööd tehes.

Õhtusöögi teeme õues, jaanilaupäev ju ikkagi. Ürdipeenra-basiilikud on piisavalt lehekad, et raatsin neilt tomati-juustu salati jaoks mõned näpistada. Ja peotäie salatilehti kurgi-tomati salatisse murran ka, täitsa enda kasvatatud! Õde Piret tuleb, toob kaasa hea tuju ja imehea taluketšupi vorstide peale, isa räägib lugusid sellest, kuidas külas omal ajal siga tapmas käidi ja mis seal ümber kõik sündis. Osa neist lugudest on nii naljakad, et heast jutuvestjast isast saab rääkides hoopis naerust hingetuks kippuv vallatu noor poiss, silmad kelmust täis.

Tiigi äärde lõkkeasemele olime maist saati vedanud oksi ja lehepuru, tahame sinna nüüd kombekohaselt tule teha. Enne käe tikkude järele sirutamist sirutab Sepp aga käe oksahunniku poole: näe, nastik! 

imgp2823

Nastikuproua oli endale oksahunnikusse pesa teinud ja soojendab end nüüd oma terrassil päikese käes. Varsti on hämar, siis siugleb ta tiiki konnajahti pidama. Praegu aga suigub nii magusalt, et ei tajunud teda vaikuses vaatavate inimeste saabumist sugugi. Siiski, veel üks samm lähemale ja juba kaob ta vilkalt oksapuru alla.

Ah, ega meil seda jaanituld niiväga vaja polnudki! Las see oksahunnik olla nastikuproua kodu. Kuni öökülmad tulevad ja ta kuhugi kännu alla talveunne poeb. Küll me siis jõuame need oksad ära põletada.

Täna, jaaniõhtul, aga teeme lõkke ees kombekohase pildi. Isa ja tütred. Võib vabalt olla, et see on kõige haruldasem pilt tänase õhtu jaanituledest Eestimaal. Pilt jaanitulest, mis jäi süütamata, et üks nastik elada saaks.

imgp2830

 

2 Comments

  1. Hei-hei! Nastik on kindlasti tähtsam kui üks lõke (mida saab ka hiljem põletada) – kuid kust tead et see just proua-nastik oli? 😉 Lihtsalt inimlik uudishimu tärkas …
    Palju mõnusaid päikselisi hommikuid teile sinna! :)

    • Emased on suuremad, üle meetrised, isased peaaegu poole väiksemad; räägitakse, et viimased võivad olla ainult kuni 70 cm kanti. Meie oma on suur, sihuke umbes meetrine tegelane – sain teda terasemalt vaadata ka järgmisel päeval, kui ta jälle oma okstest kodu terrassil põõnas – täpselt samas kohas kus jaanilaupäeva õhtul – ja mõne aja pärast ujuma siugles:-) Ja aitäh-aitäh, päikeseid võiks meil siin olla lausa mitu:-)

Leave a Reply