Tuulemarjamaa

Et kõigil oleks hea

dora

Ilusat pole siin midagi

| 4 Comments

Päris tavaline see maale elama tulemise lugu meil ei ole, aga just nii meiega läks – Tartust Pärnumaale tulime me tohutu ringiga, Põhja-Ameerika kaudu. Võib-olla peabki enne suures ja lärmakas Ameerikas ära käima, enne kui oskad maakoha väiksust ja vaikust Eesti väärtuslikemaks loodusvaraks hinnata. Justkui oleks kõik see rohkem kui 16 000 lennukilomeetrit hädasti vaja läbi teha, enne kui tohid paigale jääda. Justkui oleks sul vältimatult tarvis ilma peal ringi lennata, enne kui oskad ühes kohas juuri kasvatama hakata. Kui nii aeglaselt ja suure ringiga tulla, siis ei tule sa maale elama liiga lennukate unistustega. Tuled pigem äratundmisest, et ainult ise oma toitu kasvatades, oma maja ja maa ja metsaga kokku elades saad sa päriselt hingata. Tuled igatsusest saada tagasi kontakt oma juurtega. Tuled, sest see siin tundub päris. Mina tulin maal kasvanud tüdruku teadmisega, kui külm on talveööl kemmergusse minna, kui pimedad on siin õhtud, kui igav võib siin talviti olla ja kui palju tööd langeb sulle kaela, kui ilmad soojaks lähevad. Justkui vältimatust oleks siin rohkem ja valikuvabadust vähem – kui tahad sügisel oma kartulit süüa, pead seemnekartuli kevadel mulda panema.

Mäletan, kuidas plikana istusin siinsamas uue kodumaja – selle, mille isa laskis vana rehemaja õuele ehitada siis, kui käisin keskkoolis – aknal, vaatasin maanteel päikeseloojangu poole kihutavaid autosid ja igatsesin linnamelu, inimesi enda ümber, uusi tutvusi, põnevaid kohtumisi tänavanurkadel. Tahtsin ennast otsima minna ja meelt lahutada, mis muud.

Nüüd tahan oma läbitunnetatud meele killukesed lõpuks kokku liita, ei taha enam lahutada. Ja sellepärast oli meie maaletulek kainem, ilma pööraste plaanideta, oli lihtsalt üks vältimatu ja seeläbi ainuõige samm, mis lihtsalt tuli ära teha. Ühelt poolt oli linn minu jaoks juba ära olnud, ma olin tema salaplaani läbi näinud, ja teisalt tundsin, et maal on… no vaadake, maal on ju see aed, mis on vaja harida mul. Ja muidugi elab siin mu 89aastane isa, kes on kaotamas oma nägemist ja kes vajab hoolt ja seltsi ja kuulamist. Kelle jaoks ma tahan olla tema silmad ja käed ja jalad ja täita oma tütrekohust. Liiga kauaks olin selle viimase jätnud lohakile, ladunud selle oma armsa õe ja õetütre õlgadele ja petnud end, et mu harvadest külaskäikudest piisab.

Taolisest teadlikust otsusest hoolimata olin kergelt jahmunud, kui teisel maaelu päeval alevisse poodi läksin. Alevipoes käis remont ja müüja selja taga askeldasid tunkedes töömehed. Mootorid mürisesid, riiulites oli kaupa ümber tõstetud, õhus oli tolmu ja segadust. Ajasin müüjaga juttu, kaupluses käis ruumide ümbertegemine, kõrvalasunud majatarvete osakond oli kinni pandud ja toidupood sai nüüd pinda juurde. Ladusin kauba kotti ja meie jutuajamine lõppes nii:

“Aitäh siis ja ilusat päeva!”

“Mhh. Ilusat pole siin midagi!”

Eks ma saan aru muidugi, et müüjatari hüvastijätusõnad olid sündinud remondist ja ebakindlusest ümberkorralduste ees. Kes teab, kas jätkub talle reorganiseeritud poes kohta? Mulle aga kui uus- ja taastulnukale maal kõlas see kui sümboolne tervitus kohalikelt. Mõtlesime, kui meil kunagi värav saab olema, siis kirjutame selle oma sloganina sinna peale. Ilusat pole siin midagi.

Seda suhtumist täiendavad jutuajamised isaga. Nende jutustamiste käigus olen saanud kinnitust, et positiivsus pole maainimesel kombeks. “Kui perenaine oli saia teinud,” pajatab isa, “siis ega tema ei öelnud kunagi, et mmm, hea sai tuli välja! Tema võttis saia, läks naabrinaise poole, pakkus seda ja arutas: “Näh, ei tea, tegin saia, aga ei tulnud vist välja midagi… Mingi imelik maitse on man. Maitse ka, kas sina saad aru, mis sellega valesti on!”

Ja siis naabrinaine mekkis. Kui läks hästi, noogutas: “Eh, pole tal häda midagi!” See oli juba kiitus. Enamasti ei öelnud midagi.

Nädal pärast maalejõudmist käisin sõpradel külas. Nad ka maakad. Sõitsime läbi tühjade külade ja läbi külma päeva ja isegi läbi autoakna oli tunda, kuidas talv kurnab inimesi, kes endale vanas maamajas pesa tahavad teha. Kaua sa jõuad, kui elujõud kulub soojaleidmisele ja -hoidmisele. Käid vahepeal kusagil mujal ära, et natukenegi sooja saada. Käid soojas kohas kuuma duši all. Käid ära, et kusagil mujal pisut raha teenida, sest teadupärast on maal raha teenida võimalik vaid vähestel.

Hoolimata sellisest külmast vastuvõtust meeldib meile meie maaelu algus. Mina olen ametlikult töötu, seega on mul võimalik olla päevad läbi kodus, kütta ja süüa teha, isa lugusid kuulata ja tema kui vana targa mehe nõu kuulda võtta, remonti kavandada ja teha, maad kaevata ja taimi ette kasvatada. Sepp käib aeg-ajalt mõnd purjekat korrastamas, aga suure osa ajast on temagi kodus, remondib maja ja teeb puid. Ats tegi märtsis katseid Tartusse kooli, sai sisse ja on nüüd sügiseni meil ja vanaisal kõigis neis lõputuis maatöödes abis.

Mulle meeldib, et laua ääres istub meil nüüd kolm põlvkonda – ja vahel neli, siis, kui külla tulevad naabrinaise, mu õetütre lapsed – ja ma talun üsna hästi, et meil ei ole siin mugavusi. See viimane hakkab muutuma – vee saime sisse, juhhei, juba kuu aega on võimalik köögis sooja vett kraanist lasta. Ja kujutage ette, vesi voolab pärast nõudepesu kanalisatsioonitorust välja ka! Nii et esimest korda maja saja-aastases ajaloos pole solgiämbrile köögis vaja kohta leida!

Olen esimese paari kuu jooksul õppinud korralikult pärmitainast pirukaid tegema – need esimeste nädalate kõvad käkid võite unustada, nüüd on mu ahjust tulnud kuklikesed pehmed:-) -, aimama puuahju õiget temperatuuri ja saanud selgeks, kuhu täpselt seal ahjus ja millal ja kui kauaks panna küpsema liha või puder või küpsised või pirukad. Olen õppinud puuahjus peaaegu kõike tegema, isegi kartuleid keedan seal. Olen mässanud kiviktaimlaga ja katsetan, kuidas saada alpitaimedele õige mullasegu ja kuidas teha drenaaži. Olen katsunud maitsetaimi ja lilli ette kasvatada ja näen praegugi, et no ei kasva nad, kui päikest pole. Olen õppinud sedagi, kuidas kukest saab supp ja pardist lihapirukad, kinnipüüdmisest ja pea maharaiumise -eelse pai tegemisest sulgede kitkumise ja sisikonnast puhastamise ja ahjupanekuni välja. Olen õppinud elama ilma wifita ja arvutis olema vaid loetud minutid hommikul, jah, näe, sedagi peab moodsa aja inimene õppima. Ehk tunnike päevas kokku virtuaalseteks asjaajamisteks, rohkem pole aega, vajadust ega tahtmistki. Vaatan hommikul linde akna taga, see on mu Twitter ja Facebook. “Kõlab nagu täiuslik elu,” ütles üks mu sõber selle kirjelduse peale.

Vihmapilved läksid mujale, nüüd lähen aeda. Tegin mobiiliga ühe kiire pildi selle postituse jaoks, näh, ei tea, see tuli kuidagi imelik välja. Aga ega meil siin midagi ilusat polegi, värv koorub, kiviktaimla on pooleli ja muru kasvab sammalt täis. Ja naabrinaise koeraproua, kes päeviti käib vaatamas, mida teise pere rahvas kah teeb, hakkas alles pärast klõpsu naeratama üht oma kõige laiematest koeranaeratustest, mida ta nii hästi oskab.

dora

4 Comments

  1. Kiviktaimlasse ära tee mingit segu, vaid puhas liiv. Mõnele suuremale asjale võid istutamise ajal peoga mulda saputada. Meil on mitu sellist kohta, mida liivapeenraks ja -künkaks nimetada. Keegi ei usu, aga kukeharjad, nelgid jms kraam vohab puhtal liival kasvada, nii et pole asigi. Kui mõnele pirtsakamale isendile ei meeldi, siis polnudki vaja järelikult :)

    • Mis taimed teil veel liiva peal kasvavad? Ma siin segasin eile selle 1:1:1 mulla-, liiva- ja turbasegu ära ja täitsin kivide vahesid. Aga seda jäi puudu ja nüüd mõtlesin su jutu peale, et ehk võin täita mõned kohad puhta liivaga…. Näiteks merikann tahab ka liivast mulda, kas tema võiks ka puhtas liivas ennast hästi tunda?

  2. Vanas maamajas on tõesti keeruline ette kasvatada. Ekstra suuri aknaid oleks vaja. Aprillis viisin tomatid isegi soojematel päevadel tagahoovi, sest toas oli jahedam.

    • Jah, see märtsi-aprillikuine seemnetega jändamine oli küll äärmiselt põnev tegevus, aga andis vähe villa. Kas sul tagahoovis oli tomatile aprillis juba tõesti piisavalt soe? Ma tomatit ei julgenudki ette kasvatama hakata, kui neid suuri aknaid ja radikaid aknalaua all pole…

Leave a Reply