Tuulemarjamaa

Et kõigil oleks hea

imgp2644

Et su pilt ei kaoks autahvlist

| 0 comments

Mul oli täna sünnipäev. Keetsin eile suure pajatäie hapukapsasuppi – sellise, et jätkuks ikka mitmeks päevaks – ja marineerisin räimi. Sepp valmistas ette šaslõki ja koos tegime küpsisetordi ja nii ei olnud täna söögiga muud muret kui sellest kõigest lihtsalt suhu pista, mis meelepärane tundub. Supp-praad-magustoit, supramag!

Külalisi ma ei kutsunud – khm, kellel siis kibedal kevadisel tööajal aega pidu pidada!:-) Kutsusime appi hoopis pottsepa, sõber Fredi, et saada ahjuehitusnõu ja alustada rehetoas projekti “Vanast plekkahjust uus krohvitud ahi!”

Eelmisel esmaspäeval panime kartulid maha. Toomingad küll ei õitsenud veel, no ütleme, et olid õitsemisvalmiduses alles, aga isa ütles, et loodus on omadega hiljaks jäänud ja teeb pärast kõik tasa ja nüüd tuleb kardulas maha panna ja ei mingit ootamist enam. Meestel oli niikuinii enne juba mitu päeva kündmist ja ilmavaatamist olnud. No et sadada ei tohi. Kakskümmend kuus vagu. Ma polnud kartuleid maha pannud sellest ajast peale, kui maalt linna ülikooli läksin. Kindlasti on neid maainimesi, kes ei kasvata kartulit. Või panevad vaid näputäie varajast, niisama maitseks ja lõbuks, hea jaanipäeval võtta. Võib ka nii, sest kartulit osta pole kallis ja nii jääb ära see suvi läbi kestev kartuliteema. Linnas elades ei tarvitanud me kartulit ka ülearu palju, ikka riisi ja tatart ja pitsat ja pastat. Maal on teised lood. Esiteks tundub mulle kuidagi ebaeetiline mitte panna aeda köögivilju kasvama – mis mõttes, maa on olemas ja haritud ja ootab, aga mina ostan poest või külanaistelt? Teiseks sööme me siin hoopis teisi toite kui linnas. Kartulit kulub üsna mehiselt. See kuidagi sobib maale.

Külvasin aeda ka porgandit ja tippisin maha sibula ja küüslaugu. Hernest ka, ja näpuotsaga saialilli. Ürdid on mul eesaias otse köögiukse kõrval, vanas seatapuvannis, Ats vedas sinna mulla sisse ja mina sain hea kõrge peenra, mis ei vaeva selga. Seal on tilli ja sibulat, peterselli ja basiilikut, münti ja lavendlit ja rukolat, kummelit ja hapuoblikat ja saialille. Nii mõnus on hommikuti oma hoolealuste edenemist uurida, lavendlile pai teha ja pärast näppe nuusutada.

Olin end lepitanud mõttega, et maasikaid mul sel aastal olema ei saa, sest naabrinaine oli tütartaimed hoolikalt ära lõiganud ja nendega oma maasikamaad laiendanud ja poest taimi osta ma ei raatsinud. Maasikataim maksab alates eurost, aga võid selle eest maksta ka 3-4 eurot, mis tähendab, et mängid kahjudega: võid maksta ühe taime eest sama hinna, milda maksaksid õigel ajal turult ostetud terve kilo maasikate eest. Aga siis juhtusin lahke mesiniku Silvaga maasikatest rääkima ja tema pakkus kohe, et mis mõttes, pangu ma aga autole hääled sisse ja sõitku kohe tema maasikamaad kaevama, et sealt saab taimi, nooremaid ja vanemaid, palju tahan. Käisingi üleeile ja nüüd on mul terve peenar maasikaid! Õienupsud kenasti küljes ja end juba sirgu ajanud; ma nii loodan, et nad elavad selle ümberkolimise-asja ikka üle ja kingivad meile juba sel suvel mõne marja ka:-)

Kiviktaimlasse olen külvanud kipslilli ja mõned moonid, ninad on neil väljas. Istutasin oma kohale mägisibulaid ja tõin prooviks kivide vahele mõned nurmenukud ja kortslehed, nemad lubasid end lahkelt ümber istutada ja on praegu ainsad värvilaigud mu kiviktaimla-katsetuses. Mõned sidrun-liivateed ootavad potist muldasaamist ja sõbranna Eve lubas anda nõmm-liivateed, palju vaja. Ja tallegi meeldis mõte, et ma võiks tema aias veel midagi kaevata, sest nii saab ta mõnd eriti lopsakat taime piirata, näiteks kõrrelisi korrale ja piiridesse tagasi kutsuda. Jaa, taoline rohejagamine on lihtsalt suurepärane, olen üleni tänulik ja loodan, et saan kunagi heateo edasi anda – näiteks jagada mõne aasta pärast soovijale sama lahkelt oma aiast taimi!

Naabrinaiselt sain täna täiesti suurepärase omaküpsetatud Naabrinaise leiva ja eriti uhke amplitaime, mida Obama kohe uudistama saabus ja loomulikult omaks võttis. Kõik roheline meeldib me kassile, endise linnaprouana on too nüüd avastamas maailma ja vabadust ja tema seiklustest maal kirjutan ma ükskord pikemalt. Olgu praegu mainit vaid see asjaolu, et värsket rohtu sööb see loom sel kevadel  ohjeldamatult nagu tõeline mahesõber ikka, talle meeldib isegi looduslik väetis, mis koosneb kanakakast ja mereadrust ja mille ta ilmselt kõik ära limpsiks, kui ma vaid lubaks. Ja sellest, miks me kassiproual nii ülbe, ei – isegi kuri! – nägu ees on, kirjutan ma kah ükskord pikemalt.

imgp2644

Aga kõige šefima kingi sain isalt. Eks ma ise nuiasin, et ta loeks mulle üht oma kõnemehe-hiilgeaegade sünnipäevaluuletust, see konkreetne on tal tehtud kunagi töökaaslase juubeliks ja põimitud kõne sisse. Üht värssi sellest lugulaulust on isa aegade jooksul ikka kellegagi hüvasti jättes kasutanud – see suurejooneline soov on ka mu tänase postituse pealkiri. Ja selline siis värss ise (lugemissoovitus: lugege muhedalt!):

Sul kingiks annan tordi šokolaadist vahvlist,

ja soovin, et su pilt ei kaoks autahvlist.

Ja me kolhoosi rahvatantsuringis

sa tantsi 50-… ei, mis – ka 100aastasena veel!

 

Leave a Reply