Tuulemarjamaa

Et kõigil oleks hea

Lugemiseks

Raamatuosakond soovitab siin uut ja vana hääd kirjandust.

 

Tiit Leito.

Maakillud meres. Eesti väikesaared. 

Varrak

maakillud_KAAS.indd

Eesti väikesaared ahvatlevad mind. Kõigepealt muidugi Hiiumaa laiud – hoolimata oma tihedast sidemest Hiiumaaga pole ma nende pinnale veel pääsenud. Paar suve tagasi sõitsime Sarve sadamat otsima – mõnus kuum suveõhtu oli läbi kadakaloo sinna jalutada – ja siis Salinõmmele.  Viimane on ikka päris sadam, kalameeste ja -uurijate paatidega ja peaaegu siinsamas meelitavate laidudega. Tol õhtul oli mul äkki hirmus ja magus korraga. Meri kutsus, aga hirm oli sama suur.

Nüüd olen süstaga merel käinud ja siit, linnast vaadatuna, tunduvad Hiiumaa laiud nüüd kõige-kõige lähemal, madalamas meres ja soojemas vees, kus üldse olla saab. Ja siin raamatus kirjutatakse laidudest – sajast laiust – sellises kaunis keeles, et ma tahaks näha inimest, kellel ei tekiks lugedes isu tõmmata jalga meresüst ja teha endale aerutamissuvi Eesti väikesaarte vahel.

Loodan, et autor ei pahanda, kui siin tema loodud meeleolu jagan: “Kesk merd on saar ja sellel maja, kus päike jalutab toast tuppa. On varajane hommikutund ja pliit laulab puude põlemise laulu, saatjaks mere rahutu kohin. Laia vetevälja peal teevad lained paigaljooksu, vahupritsmed kulmudel. Jaanipäeva ootes niidud värvivad silmi ja valivad sobivat pärga pähe. Üle taeva libiseb varjuna merikotkas, otsimas teadet rannavetesse saabunud tuulekalade kohta.”

Vaat nii. Lähme laidudele?

 

Petra Krantz Lindgren.  Hoolides lapse enesehinnangust

Pegasus

hoolideslapseenesehinnangustMa ei tea, mis sellega on, aga sedasorti raamatuid lugedes tunnen ma meeleliigutust. Justkui polekski ma kõike oma lapsevanemaks olemise jooksul valesti teinud. Saan tagasi rõõmu ja usu, et kõige olulisem selles lapsekasvatamise-värgis on usalduslik suhe ja vastastikune austus.

See pole alati lihtne. On päevi, mil kogu suhtlemine lapsega koosneks nagu väikestest proovilepanekutest. Kas usaldad või haarad taas võimu järele, lapsevanem? Ja oi kui lihtne on sellistel päevadel hakata taas kasutama võimusuhte võtteid. Kui ähvardamist ja solvamist on siiski üsna lihtne kõrvale jätta, siis näiteks äraostmine ja tähelepanu kõrvale juhtimine tunduvad ju päris okeid? Lindgren – kes on Jesper Juuli õpilane – tuletab kannatlikult meelde, et on olemas viis, kuidas rääkida nii, et laps kuuleks ja mõistaks, mida sa räägid. Mõistaks, et su ei-ütlemise taga on teatud sinule oluline vajadus, ja austaks seda. Sest parim põhjus, miks laps peaks tegema seda, mida me palume tal teha, on see, et ta tahab nii teha. Mitte see, et ta kardab seda tegemata jätta. Nii jääb terveks tema eneseusaldus.

„Kas poleks imeline, kui meie lapsed õpiksid kuulama oma sisemist häält ega arvaks ka edaspidi, et nende väärtus oleneb sellest, mitu korda päevas kuulevad nad kelleltki teiselt, et nad on tublid ja töötavad hästi?“ küsib Lindgren.

 

Anja Wikström. Ükski pere pole saar

Egmont

9789949169894.jpg_1Kui ma saaksin soovitada ühe raamatu, mis aitaks muuta maailma paremaks paigaks, siis võibolla ma soovitaksin seda. Mõeldes eelkõige lastele.

See on raputav raamat. Palju detaile, päevikulaadseid kirjeldusi ühe pere päevadest. See oleks ju täitsa tavaline elu – vanemad, kaks last – kui seal ei oleks niipalju väikseid konflikte, segadust, süütunnet ja kurnatust. Autor avab ukse koju, kus kasvab ATH ja autismispektri häirega laps. Ta räägib tõrjutusest, mis sellistele lastele ja nende vanematele ühiskonnas osaks saab. Eriti koolis. Jajaa, ka Rootsis. Ta teab hästi, millest ta räägib, sest tema enda laps on see, kel on ATH ja Aspergeri sündroom.

Ja teate, kui te olete selle raamatu läbi lugenud, oskate ilmselt mõistvama pilguga vaadata neid vanemaid, kelle laps tänaval või poes lihtsalt röögib. Või jookseb. Või lööb. Oskate hoida tagasi kohtumõistjat oma hinges, sest kõigi laste häiriva käitumise põhjus pole see, et neil on oskamatud, emotsionaalselt külmad või vägivallatsevad vanemad. Mõnikord on erinevuse põhjuseks ATH.

Ja seda teades on lihtne mitte heita süüdistavaid pilke. Suudate võibolla hoopis astuda vanema juurde, kes on oma hüpikuga hädas, ja öelda toetavalt: „Mõnikord on väga raske olla ema. Kas ma saan aidata?“ Naeratada sellele lapsele ja kui juhtute üht sellist tundma, kutsuda ka teda ikka külla. Mõista, et igaühel on õigus kuuluda ühiskonda ja igaühel on teistele midagi anda.

 

Susan Cain. Vaikne jõud. Introverdina maailmas, mis ei lakka rääkimast.

Varrak 2015

vaikne-jõud-introverdina-maailmas-mis-ei-lakka-rääkimastSelle kevade raamat ja avastus nr 1. Olen selle raamatu kohta kirjutanud mitu soovitust ja tutvustust, üks neist järgmine.

Kui ma 2012. aasta TEDi videosalvestusest esimest korda Susan Caini kõnet nägin, puudutas mind tema vapper haprus. Caini kõne oli seda sorti, mille järel tahaks esinejat kallistada. Nii palju eneseületamist tajusin ses sõnavõtus.

Pole kahtlust – Cainis on introverti rohkem kui ekstraverti. Tänu taevale, et on, sest nii teab ta omast käest, mida tähendab olla teistmoodi. Teistmoodi kui tema jutukad, seltsivad, reede õhtuti sõpradega pidutsema kogunevad kaasmaalased. Ameerika edukultuuris on tugevasti sees müügimehe-kultus, kus niivõrd tähtis pole mitte see, mida sa müüd, vaid see, kuidas sa seda müüd. Kui joonistada maailmakaart, kus ekstravertsed rahvad on tähistatud tumeda ja introvertsed heleda värviga, oleks pilt üsna selge: Aasia on introvertne ja Ameerika üks ekstravertsemaid riike maailmas.

Kuhu kuuluksime meie, eestlased? Me oleme innukalt üle võtnud kõike, mida tehakse Ameerikas. Oleme muutnud oma kontorid suureks avatud ruumiks, tõstnud kooliklassid ringi nii, et seal saaks teha rühmatööd, ja jagame ajakirjades nõuandeid, kuidas end paremini müüa. See kõik pole iseenesest halb, kuid Cain tuletab meelde, et kõigile ei sobi selline stiil. Vaiksed ja tundlikud lapsed ei suuda rühmatöös oma kohta leida, aktiivsete kaaslaste energia neelab nad endasse. Osa meist ei suuda avatud kontoris tööle keskenduda ja lahkuvad sünnipäevadelt varem, et kodus vaikuses raamatut lugeda. Vaikus loeb – suur osa leiutisi ja kunstiteoseid on sündinud omaette olemise ja süvenemise viljakas keskkonnas. Võtke kas või Apple’i arvutid.

Pean Caini raamatu eestindamist oluliseks sündmuseks meie kultuuriruumis. Usutavasti on ka meil palju nn kapi-introverte, kes tegutsejate hurraa-optimismi pärast piinlikkust tunnevad, kuid ühiskondliku surve all end „aktiivset“ mängima sunnivad. Kui olin hiljuti introvertidest Peres ja Kodus kirjutanud, sain lugejalt kirja: „Aitäh selle artikli eest! Nutsin terve lugemise aja, sest sain kinnitust, et mul ei ole midagi viga. Ma lihtsalt olen teistmoodi.“

Olen Caini raamatu lugemise järel rääkinud vähem ja kuulanud rohkem. Olen pidanud piiri, et ma ekstraverdina oma meest ja lapsi enda aktiivsusega ei lämmataks. Minu jaoks oli raamatu olulisim sõnum just nimelt lapsevanematele. Tean hästi, kuidas paneb ema – eriti siis, kui ta ise on ekstravert – muretsema hirm, et tema laps ei ole klassis nii populaarne, kui olla võiks. Me pelgame, et introverdist laps võib osutuda tõrjutuks. Tõsi – vaiksele lapsele ongi kooliaeg suur komistamise koht. Sest nemad, need orhideelapsed, löövad särama hiljem – ja selleks on ülioluline vanema toetus. Vanem saab õpetada sotsiaalseid oskusi, kuid muus osas tuleb tal lapse loomust aktsepteerida. Lubagem siis introvertsusel enda sees ja ümber olla, sest tundlikke mõtisklejaid on täpselt samamoodi vaja kui heatujulisi tegutsejaid. Ja maailm oleks parem koht, kui meid seoks vastastikune austus.

 

Juhani Püttsepp “Mees, kes puutus põtra” (2014)

MTÜ Mariekuld

Ma ei tea, kas rohkem tegi mind ära selle raamatu pealkiri või pilt. Või ikkagi need lood. Eestlased on ikka indiaanlased, mõtlesin neid pajatusi lugedes. Juhani on kohtunud loodusrahvaga, nende Alam-Pedja looduskaitseala elanikega, kes oskavad istuda ja vaikida ja vaadelda. Eks nad on pikapeale rääkinud oma lugusid kokkupuutest looduse ja loomadega.

Keegi on proovinud kõnelda huntidega. Teised oskavad mõttesõnumeid saata nagu kotkapaar. Üks mees kõndis pimedas ja puutus põtra. Ei saa aru, kus algab muinasjutt, kus algab elu. Olen viimasel ajal päris palju oma isalt tema lugude järele pärinud, sestap puudutavad need siin nii oma ja armsana. Kõneleja annab paar-kolm vihjet, läheb edasi, aga sinus jääb see lugu kasvama. Kasvab ja seguneb su enda looga. Sinu enda loodusega.

Mulle tundub, et need ongi eestlaste päris oma muinasjutud. Mitte kuningatütred ja Kaval-Antsud pole need, kes me hinges ringi liiguvad. Ju ikka põder ja hunt on meie loomad. Kui me oma lastele, oma linnalastele looduse kuidagi hinge lähedale tuua suudame, siis ehk selliste lugudega, ma arvan. Või mis laste, kõigepealt me endi hinged. Lubame endil armastada rännata, olla ja elada ka seal, kus ei sära valgus, kus ei kee elu, kus ei loe automark. Kus võib olla vait ja saada puude ja rohuga päris heaks tuttavaks. Kus elavad need lood, pretensioonitud, lüürilised, looduse lähedal. Ja pildid, millised pildid! Loodus on muinasjutt, ma ütlen.

Ja ma ei saa ilma, et kordaksin eessõna lõpulauseid, Alam-Pedja kaitseala Jõesaare talu perenaise Ella öeldut: “Metsast ei ole midagi paha karta. Ega mets pure. Kaks asja, mets ja vesi. Ilus päiksene päev ja puude varjud vee peal. Kas see pole ilus!”

Ilus ja sisukas kingitus (välismaa) sõpradele, kes on võlutud Eesti metsast ja soodest. Lood on eesti ja inglise keeles.

 

E. Lockhart “Me olime valetajad” (2015)

Pegasus

Kui see raamat oleks muusika, oleks ta jazz. Kuidagi tabamatu, hajutatud, improviseeriv on selle loo stiil. Võibolla Dave Brubeck. Ebaharilikud üleminekud ja toonid. Väga rikaste inimeste elust pole ju alati põnev lugeda. See lihtsalt ei puuduta! Aga see siin poleks ka pärjatud teos, võitja eelmise aasta Goodreadsi noorte ilukirjanduse kategoorias, kui siin oleks juttu ainult säravast väliskihist.

Lockhart, pärisnimega Emily Jenkins, kirjeldab padurikaste Sinclairide elu. Peamiselt nende kohtumisi suviti pere erasaarel USA ranniku lähedal. Ei, see pole mingi kadestamist väärt elu, valu ja vaev algavad esimesest leheküljelt. Siis, kui autor kirjeldab kirjutamata keeldu valu tunda, leina puudutada ja läbi kukkuda. Ei, see perekond ei hädalda ega eksi. Mis siis, et suhted on sassis ja kõik söövad tablette.

Selliseid “meil on kõik korras” -peresid ei pea muidugi ainult rikaste seast otsima. Olen neid oma elus ka mõningaid kohanud. Mingis mõttes on see loomulik – ajakirjanikule ei kurdeta ju esimese asjana, et “mehel on tegelikult teine ja meie arust on meie lapsel tõsised jamad kanepiga”. Tavaliselt saad sellest mitmekihilisusest aru ja hinge jääb imelik maik. Aga on juhtumeid, kus ei saa ka. Siis on maitse veel veidram, kui mõne aja pärast loed lehest, et seesama teineteist hoidev paar on lahku läinud või on selgunud, et aktiivne lastekaitsetöötaja armastas oma eriala peamiselt sellepärast, et samapalju armastas ta ka väikesi poisse.

Valetajad on meile kõigile tuttavad ja sellepärast selle raamatu lugemine puudutab. Ja võibolla nad ei valetagi? Võibolla sel hetkel nad usuvad, mida räägivad? Lihtsalt homme on tõde teine… Kes siin üldse valetab?

Sellist stiili nagu selles raamatus pole tänapäeval lihtne leida. „Mulle meeldib sõnadega mängida,“ tunnistab mina-tegelane, 18aastane Cady. Ta räägib oma peavaludest ja õnnetusest, mis nende pere erasaarel aastate eest juhtus, ja tilkhaaval toob kirjanik lugeja tõele lähemale. Mängides unenäoliselt sõnadega. Rääkides muinasjutte. Luues helisid.

Sobib igas eas stiili- ja jazzisõbrale.

 

Caitlin Moran “Kuidas luua tüdrukut” (2014)

Maailmas on palju häid raamatuid, mida ma ei tea. Nagu see siin. Ei teadnud, enne kui Tänapäev, taevas olgu tänatud, selle mulle raamatupoe riiuli kaudu silma ette saatis. Mõtlesin algul, et ilmselt raamat teismelistele, ja et huvitav, kas see poistele ka sobib. Kui lugema hakkasin, siis lugema jäingi.

Caitlin Moran on sündinud 1975. aastal Brightonis, aga varasest noorusest elanud Kesk-Inglismaa tööstuslinnas Wolverhamptonis. Jaa, sellessamas, kus vintskleb ka raamatu-Johanna. Pool-autobiograafilise raamatu põhijooni tasub uskuda – ka autor Caitlin on suure, sotsiaalkorters elava hipipere vanim tütar, kes jätab kooli pooleli ja alustab juba teismelisena ajakirjaniku ja kriitiku karjääri. Sest ta tahab saada kirjanikuks.

Kuskil poole peal olin segaduses – kes selle raamatu sihtgrupp ikkagi on? Kas see teismelistele pisut liiga raju ei ole? Kõik see räme huumor, avameelsed seksiotsingud, ohtralt voolav alkohol, narko, eneselõikumised, rock ja roll. Tõlke kaanepilt on eksitav – pole siin tegemist miski korralike punaste ketsidega laheda linnalaagri-noorega. Originaali lõhkiste sukkade ja porimustade Doc Martensitega gooti-tüdruku sääred kaanel juhatavad palju ausamalt teemasse sisse. Aga Moran põimib kuskil nende pohmellide sekka ka killukesi lapsevanematele ja teismelistele. Nii käibki teismeeas kasvamine: sa ehitad end üles killukestest, mis sulle sel hetkel tuttavad on. See on teismeaastate töö: ennast luua, lammutada, kui märkad, et oled end kokku pannud valedest asjadest, ja jälle luua. Olla taasleiutamises kartmatu, mitte pankrotti jääda ja jälle uuesti ennast leiutada.

Ja mis on vanemate ülesanne sel ajal? Usaldada ja lasta lapsel otsida. Sest me oleme lapsele palju andnud – ja võimalik, et me oleme andnud ka selle, millega nad praegu rahul ei ole. Mida nad lammutada püüavad. Ja me ei oska, lihtsalt ei oska enam anda nõu, kuidas nüüd ennast ehitada võiks.

Pere ja Kodu raamatusoovitustes kirjutasin sellest raamatust nii:

See raamat on nagu lärmakas kokteil pungist, gooti muusikast ja glam rokist. Nagu sibul, mis kindlasti ei meeldi igaühele. See on rämenaljakalt kirjutatud ja kurb, tsentrist väljas olemise, seksiseikluste, roppuste ja alkoholiga läbi immutatud iseendaks saamise lugu. Sotsiaaltoetusi saavast hipiperest väljakasvamise lugu. Aga mitte kooli abil, nagu korralikule kodanikule ehk meeldiks, vastupidi – Johanna Morrigan alias Dolly Wilde on iseõppija, kes, lugenud läbi kõik muusikaajakirjad kohalikus raamatukogus ja kuulanud läbi kõik sealsed plaadid, otsustab saada muusikaajakirjanikuks. Jätab kooli pooleli ja õpib elu tundma – kaugelt palju metsikumalt, kui vanematele meeldiks.

Mulle on siiamaani segane, kes seda õieti lugema peaks. Minu neljateistaastane luges läbi, talle meeldis. Rämeda keelekasutuse ja vigu aktsepteeriva hoiaku pärast. Aga ma mõtlen, et võibolla peaksid seda lugema eelkõige täiskasvanud, kel on meelest läinud, mida tähendas olla teismeline. Et me oma pubekaid, ka neid kõige pungimaid, mõistvama pilguga vaadata saaksime. Et tuletaksime meelde, et elu on haigetsaamiste jada ja lapse suureks murdumist ei peaks isikliku projektina võtma. Sest loo moraali kirjutab Moran lahti umbes nii:

„See on teismeaastate töö – luua ennast, lammutada ja uuesti luua. Leiutada ja sünnitada ennast, ihuüksi. Pole ühtegi akadeemiat, kus saaksid õppida olema sina. Su vanemad ei saa sind aidata – sest nemad lõid selle, mille pärast sa praegu nii rahulolematu oled. Nad lõid su sellest, mida nemad tundsid ja armastasid, aga nad ei näe neid uusi võimalusi, mida näeb ainult sinu põlvkond. Nüüd on sinu kord, väike vapper tulevik, anda oma parim sellega, mis sinul olemas on. „Ära piira last oma tarkustega, sest tema sündis teisel ajal,“ nagu õpetas vanemaid Rabindranath Tagore.“

Ja see on moraal, millele ka kõige ontlikumad kodanikud vastu ei vaidle, ma arvan. Kuigi suureks kasvamine ja enda pidev ümberehitamine võib kõrvalvaatajale väga valus kogemus olla.

 

Daniel Pink “Liikumapanev jõud”

Lehekülg 1 / 5Vägev raamat neile, kes tahavad teada, kuidas innustada ennast või kaasat või last midagi tegema. Tegelikult on vastus muidugi see, et teist midagi tegema motiveerida eriti ei saagi, sest ei piits ega präänik toimi… aga sisemise moti väljailmumiseks on võimalik soodsat keskkonda tekitada ikka. Kolm märksõna sütitavad meid midagi tegema: võimalus valida ise, mida, millal ja kellega ette võtta, sisemine soov saada mingil alal meisterlikuks ja harjutada konkreetset oskust ning suurem eesmärk kui lihtsalt töö või koolitüki ära tegemine.

Mõnus rida vabakoole on seal ka ära mainitud.

Loe ja motiveeru!

 

 

Hendrik Relve “Puude juurde” (1998)

Hea vana raamat, mu selle jaanuari lemmik. Kindlasti seotud mu õpingutega Luua metsanduskoolis, aga mõnus lugemine igaühele, kes puudest teada tahab.

Paneb hoopis teise pilguga vaatama kuuske (miks öeldakse “Lähen metsa kuuse alla elama”?), tamme (saadikud soojadelt lõunamaadelt, kas pole?), rääkimata meie metsade haigest puust haavast või porsakesest, kes Saaremaa meestel muiste pea õllevirre sees kenasti segaseks ajas.

Hea mitmetasandiline pealkiri ka.

Loe ja mine metsa!