Tuulemarjamaa

Et kõigil oleks hea

20150630_154808

Palun tee nii, et ma koju saaksin

| 0 comments

Nagu öeldud, oli purjetamislaagris vahelduva eduga kuni 111 laagrilist. Enamik neist lapsed. Väga palju oli sel aastal neid väiksemaid, kes esimest korda laagris. Ühest nende seast, ütleme tema nimeks Taavi, kirjutangi täna. Taavi on 7aastane, tal on suhkruhaigus ja tsöliaakia ja ta tuli laagrisse nädalaks. 

Teooria järgi on kõik õige – öeldakse, et laps on võimeline vanematest eemalolemist taluma umbes nii mitu päeva, kui mitu aastat tal vanust on. Ma ei ole mingi kogenud laagrikasvataja ega oska öelda, kas teooria laagrites enamasti kehtib. Meie omas oli küll selliseid 7aastasi, kes kodust eemalolekuga hästi näisid hakkama saavat. Mulle tundus, et nemad olid tulnud kas väga hea mängukaaslasega või mitme venna-õega. Pealegi paistsid nad olevat sellised röövlitüdruk Ronja-tüüpi tegelased. Taavi oli õrnake. Küll väga tubli: kui rivistustel kohalolu kontrolli tehti, hõikas tema ikka vaat et kõige kõvema häälega vastuseks konkreetse: Jah! Endal keha kõhnake, aga hääl kenasti kõva.

Imetlesin endamisi pere elutervet suhtumist, mis lubas lapsel laagrielust osa võtta ega keelanud talle seda kogemust tervise pärast. Glükomeeter oli poisil vööl ja insuliinipumba kanüül reiele kinnitatud. Laagri arst aitas iga päev kontrollida veresuhkru taset, kuid Taavi oli ka ise vajalike numbrite ja nuppudega hästi kursis. Kõik näis sujuvat.

Teisel päeval leidsin Taavi pisarates. Kolmandal ka. Tal oli telefoniaku tühi ja ta ei saanud emale helistada. Helistada tahtis ta sellepärast, et peretuttavad, kellega koos ta laagrisse tuli, hoidsid omaette. Pakkusin ennast toeks ja kaaslaseks. Poiss ronis mulle sülle ja pomises: “Ma tahan emale helistada, et ta mulle järele tuleks.” Võtsin appi oma pereajakirjaniku kogemuse ja aina kuulasin ja peegeldasin tema tundeid. Suunasin siis tähelepanu kurbuselt kõrvale ja rääkisin lihtsatest asjadest – sellest, kuidas hommikune päike kl 4 hommikul laagri üleni oranzhiks värvis ja hajutasin hirmu, kas laagri ümber metsas võiks usse olla. Lõpuks jutustasin loodusest, eriti meeldis talle lugu sellest, kuidas kährik omale kemmergu teeb. Siis pühkis poiss pisarad ja läks jooksuga oma lapse-asju ajama.

Järgmisel päeval lohutasin Taavit neli korda. Mingi väiksemat sorti õnnetus juhtus enamasti, kukkumine või tüli peretuttavatega, ja iga kord, kui end kaaslaseks pakkusin ja küsisin, mida ta teha või mängida tahaks, vastas ta: “Palun tee nii, et ma koju saaks!”

Selle päeva õhtul oli Taavi väsinud. Vajutas ta oma kustunud telefoni nuppe. Glükomeeter teatas numbrite asemel: “High”. Oli see sellest, et kodust eemal olemise stress ja laagriväsimus ajasid veresuhkru taseme nii kõrgeks, et masin ei võtnud seda enam kinni? Ei arst, mina ega Taavi polnud sellist teadet mõõturi displeilt veel näinud. Insuliini kogus keerati suuremaks ja me võtsime kasvatajatega teema üles. Lagle helistas Taavi emale ja järgmise päeva ennelõunal tuldi poisile järele.

Ma mõtlen, et ajakirjanikuna olen ma alati kirjutanud sellest, kui tore laagris on. Olen rääkinud lastega, kellele laagrielu väga sobinud on. Kuulanud vanemaid, kes on rõõmsad, kui palju iseseisvamaks laagrist naasnud laps muutunud on. Olen oma pojalt, Poksijalt, alati laagri- ja malevasuve järel kuulnud, et jah, väga äge oli. Aga kõik ei ole nii lihtne. Iga laagri juurde käib ports koduigatsust. See on normaalne, vajalik kogemus, millega laps peab õppima toime tulema, aga vahel saab seda liiga palju. Tunnistan, et ka mina, täiskasvanu, tundsin laagris elades aeg-ajalt, et ma enam ei taha siin olla. Need haprad hetked kippusid saabuma siis, kui polnud parajasti käsil tegevust või miski tüütu tundus.

Seepärast on eriti oluline – ma panen selle tähtsuse rõhutamiseks siin boldi – et väiksemat sorti laps oleks laagris koos hea sõbraga. Ja et laagris leiduks piisavalt täiskasvanuid, kel oleks aega laps neist hapratest hetketest üle aidata.

Aga alati ei toida ka sõprade ja täiskasvanu tugi lõputult. Laagris on seda lihtne tajuda, millal laps saab igatsushetkedest üle ja millal on tubliolemise-pinget tema jaoks palju. Enamike puhul aitab paarist-kolmest toetamissessioonist laagri algul, kui käib veel kohanemine ja sõprade leidmine; hiljem leiab laps tuge juba uutest sõpradest. Kui aga kolmel esimesel laagripäeval lapse lohutamise vajadus aina tõuseb, kasvataja leiab teda aina nukrutsemas ja katsed motivatsiooni tõsta kukuvad läbi, on lapse selle suve laagrinorm täis ja õige ta koju viia.

Minu hea tuttav tuli oma 10- ja 15aastasele pojale laagrisse järele juba kolmandal päeval. Kõigile ei pea laager ühtviisi meeldima ja on armas vaadata, kui vanemad selle igatsuse ära tunnevad. Järgmisel aastal saab ju jälle katsetada, kuidas maitseb üks suvelaager.

 

Leave a Reply