Tuulemarjamaa

Et kõigil oleks hea

railroad_tracks_193579

Kus algab seiklus?

| 0 comments

Poksija käis sõbraga matkal. Olid laupäevahommikul kell 8 üleval, sõid ära pool karpi Ferrero komme ja jõid peale tulimagusat teed, pakkisid vorstid seljakotti ja läinud nad olidki. 

Plaan oli selline, et sõidavad rongiga Tartust Elvasse, kõnnivad läbi mõne matkaraja, otsivad mõnusa lõkkekoha ja praevad vorstikesi. Söövad kuumi, lõkkes küpsenud ja pealt pruunikaks tõmbunud vorste, teevad veel mõne raja läbi ning sätivad siis õhtuse rongiga tagasi. Aga nagu teada, itsitavad haldjad siis, kui inimene plaane teeb, ja välja kukkus hoopis teistmoodi.

Nii, et matkasellid väljusid rongist alles Paluperas, mis on Elvast järgmine peatus. Olid nii suures jutuhoos, et Elroni suurepärane teavitussüsteem nendeni ei jõudnud. Kõmpisid siis 15 kilomeetrit mööda liipreid tagasi.

Elvasse jõudes hakkas sadama – no selles mõttes, et tuli märksa tihedamat vihma kui seni nädal aega tibanud oli. Õnneks oli lõkkekoht kenasti varju all. Aga puud olid varjust väljas ja vihmast ligedad. Kirvest polnud. Mitu tundi proovisid, aga märgadest puudest nad lõket üles ei saanud. Külmadel vorstikestel polnud kah viga midagi.

Õhtupimeduses koju jõudnud poiste jopede küljest ma seega mõnusat lõkkelõhna nuuskida ei saanud, aga see-eest kuulsin, et eksimine peatustega ja liipri-retk oli nende selle päeva hitt. Pikkade vahemaade läbimine ongi vägev tegu, mis ikka laulu või loo sisse pannakse, vt ka Kristjan Jaak Peterson, viisk, põis ja õlekõrs, Jack Kerouac, Forrest Gump.

Mina lubasin sellest kirjutada keskmise koolipoisi kirjandi, 200 sõna pika. Ja lõppu panna moraali: seiklus algab seal, kus kontrollitud rajast kõrvale astud.

Leave a Reply