Tuulemarjamaa

Et kõigil oleks hea

KAKA

Eks neist lastest ole ikka rõõmu ka

| 0 comments

Nii ütles kunagi muiates üks mu hea naabrinaine, nelja lapse ema. Laste vanusevahe oli tal oma 2-3 aastat; eks ta teadis, mida räägib. Ma pole siin ammu enam lastest kirjutanud, kogu aur on kangesti õppimisele ja taimedele läinud. Nüüd on mul koolivaheaeg, viimne kui üks töö tehtud ja aega oma suurte laste elu vaadelda. 

See minu vanem, Pillimees, sai suve hakul 21. Teine aasta ülikoolis on tal nüüd läbi. Bändi aktiivselt enam ei tee, käib selle asemel aktiivselt tööl. Kus see noor inimene pilli mängida saakski, kui Sõdalase kingitud stardipakett – akustiline kitarr – ja aastate eest jõulukingiks saadud elektrikitarr kipuvad lahjaks jääma ja noor mees pole veel teeninud raha, mille eest paremaid pille ja muid edasijõudnute vidinaid osta? Nüüd ta siis teenibki. Ma ei tea, kas olen siin kirjutanud, aga Pillimees näeb meil välja jörm tüüp – sihuke kahemeetrine, õlad laiad nagu Tallinn-Kose kiirtee, pilk enesekindlalt jahe nagu Schwarzeneggeril seal tema fitness-blogis. Sellise välimusega on hea töötada turvamehena. Pole ühtegi korda, kus ta oleks töölt tulles rääkinud mõnest “vahejuhtumist”. No et pidi kellelegi reegleid meelde tuletama või midagi kaks korda ütlema. Võibolla on sellise välimusega isegi LIIGA hea turvamehena töötada, sest igavaks kipub. “Tavaline oli, midagi ei juhtunud,” ütleb ta ikka. Sõdalane räägib selle nähtuse kohta lugu oma noorusest, kui Tartu linna kõige SUUREMAL turvamehel pruukis korrarikkujale vaid juurde astuda ja oma vene aktsendiga napilt “Njagemist!”  poetada, kui kõik, kel vähegi aru peas, otsekohe malbeks transformeerusid ja vehkat tegid. Sõdalase meelest pruugib ka Pillimehel ohukoldes vaid vaikselt mokaotsast poetada võlusõna – nägemist! –  ja olukord leebub otsemaid. Ei mingeid kraaklemisi ega kangelastegusid enam.

Peale selle on Pillimees korduvalt vaadanud Borati-filmi ja oskab vajadusel suurepäraselt seda Kasahstani ajakirjaniku põlglikku ülahuule kergitamise trikki teha. Seda tuleb mõista nagu märki jutuajamise lõppemisest. Sealt edasi ongi jutuajamine lõppenud ja punkt. Välja arvatud muidugi juhul, kui suhtluspartner juhtub olema piisavalt tark, et vaadata Pillimehe silmadesse ja märgata sealt kerget mängulist sarkasmikübet.

Minu noorem, Poksija, on viimaseid päevi 14 ja tegeleb peamiselt tasakaalu küsimustega. Pole lihtne leida tasakaalu eagrupis, kus norm on olla tasakaalust väljas. Olla linnas, käia naabripoistega jalkat mängimas ja sõbraga Mäkis, vaadata filme ja mängida arvutis on tema ettekujutus toredast suvevaheajast. Poksijal ei ole juba aasta aega mobiiltelefoni ja viimasel ajal on see hakanud talle muret tegema. Ta näeks hea meelega, et ma kingiksin talle enda Samsungi, mida ma, tõsi, kasutan peamiselt fotografeerimiseks, sammude ja meilide lugemiseks. Helistan vana Nokiaga, tundub kuidagi mugavam. “Tõesta, et sul on selliste võimalustega telefoni vaja,” ütlen ma talle. “Võta sel suvel ette ja käi läbi vähemalt 200 km matkateid või tee 10 veematka! Ole olukordades, kus sul oleks vaja selle telefoniga asukohta määrata, ilma vaadata ja vahemaid mõõta ja ilusaid hetki jäädvustada. Kus tuleks kasuks, et see telefon on vee-, põrutuste ja tolmukindel.” “Nii ei tee keegi mu sõpradest,” purustab ta mu visiooni, “vaata enda ümber, kõik kasutavad telefoni lihtsalt söögikohas istudes või midagi oodates. Ja mängivad sellega õhtul voodis.” “Jaa, aga telefoni põhifunktsioon ei ole olla inimese voodikaaslane,” väidan mina. “Aga see ongi ju norm, kui kõik seda teevad,” pareerib tema. “Kui see ongi muutunud normiks, saame me mõtlevate inimestena kahelda selle sobivuses meile,” arvan mina.  “Mulle see kõikjal telefoni näppimine ei sobi, sest nii palju on seda, mida kogeda, ja inimesi, kellega suhelda. Mina võtan seda suutmatusena oma meelt valitseda, kui näiteks söögikohas ei suudeta rahulikult lihtsalt oodata.” “Aga mina ei taha olla teistsugune. Ma olen niigi teistsugune – vaata, kui pikk ma olen!” avaldab ta oma järgmise mure. “Ennast teismeeas imelikuna tunda on eakohane eripära,” lohutan ma. “Sa tunneksid end teistsugusena ka siis, kui sinu ainus erinevus sõpradest oleks see, et su vasak kõrv on kaks millimeetrit laiem kui parem. Ja aasta-paari pärast avastad sa, et pikk olla on eelis.” “Ma tean, et see on eelis, aga ma tunnen end friigina ikka,” pomiseb ta ja näpib mu telefoni, et end vähemalt selles osas vähem friigina tunda.

Sellised need vestlused meil on. Poksija on tubli, et ta on valmis arutlema teistsuguse maailma ümber kui see, mida ta näeb. Tal ei ole tugivõrgustikku eakaaslastest, kes näitaks oma eeskujuga, et looduses möllata on normaalne või eripära on tugevus. Ta tahab olla nagu teised ja see soov on täiesti eakohane. Aga teised, keda ta tunneb ja netis näeb, on ea- ja ajakohaselt vasakule viltu. Hädasti oleks vaja kedagi, kes on äge ja paremale viltu! Siis oleks lihtsam otsida tasakaalu selles tasakaalutus ajas.

Juhtusin lugema ühest vanast ajakirja Psühholoogia sinule -numbrist lugu Tiina Jokinenist. Ta ütles seal: Emade energiatase on lastega koos olles palju madalam kui üksi olles. Lapsed võtavad emalt palju energiat.

Ma kirjutan sellele kahe käega alla. Ei ole see emaksolemine kaugeltki mingi üheülbaline rõõmutoov seisund. Mõnikord on hea endale nii öeldagi: olen nii väsinud neist lastest. Teinekord olen elust ka väsinud. See kuulub tasakaalu juurde, et otsingute ja eksimiste ja vaidluste ja pettumuste vahele mahuvad viha ja rõõm, energiakaotus ja -tõus. Valgena nähakse seda pinda, mis peegeldab  valdavat osa kõigist spektrikiirtest. Kas tasakaal on valge?

 

Leave a Reply