Tuulemarjamaa

Et kõigil oleks hea

Ilmatsalu_kärsakas

Sügis poetab kulda. Juba jälle.

| 0 comments

Taevas Emajõe kohal värvub üleni roosaks, kui me Liisaga üle silla jalutame. Räägin talle kooliuudiseid ja tema jagab vastu lodjakoja omi.  Kui kuuleb, et lähen homme Karuskosele, palub peremeest tervitada.

Poes kohtun Merikesega. Räägime süstavaimustusest ja keskeas õppimisest ja paneme kiirkohtumisele punkti järeldusega: “Millal siis veel teha kõike seda, kui mitte nüüd?” Kui Merike kuuleb, et lähen homme Karuskosele, palub ta perenaist tervitada ja pajatab kõrvale süstamatkade kohtumistest perenaise onuga. Eesti on nii väike.

Selle aasta augusti lõpp oli üle 13 aasta esimene, mis ei täitnud mind koolialguse ängiga. Kuigi meie peres õpivad kõik! Pillimehel läheb kolmas aasta ülikoolis ja Poksija jätkab koduõpppes. Tõsi, tema valik oleks olnud kooli tagasi minna. Mina ütlesin, et kui see on tõsine tahtmine, rääkigu siis ise õpetajaga. Rääkiski ja jagas siis pärast mulle ka, et koolis on mõlemas paralleelis kohad täis. Seega lõpetab ta sel aastal esimese – ja ainsa – koolilapsena Rakvere Vanalinna Kooli 9. klassi, mis tema koduõppe armas tugipunkt on.

Perspektiiv lõpetada põhikool koduõppurina on nagu… ma ei tunne hirmu. Ma ei tea, mida tunnevad teised üheksandike vanemad praegu, aga eelmisest aastast mäletan üht ema, kes rääkis järgmist. Et õpetajad alustasid eksamiteks valmistumist umbes nii: “Sel aastal peate te siin tegema ikka tõsist tööd, sest kui te õppima ei hakka, kukute eksamitest läbi. Kes teid, luusereid, siis enam tahab?!” See õpi-muidu survestamine oli novembri alguseks paisunud selliseks nõrgestamistaktikaks, et osa lapsi tuli järjepidevalt poole päeva pealt peavaluga koolist ära. Osad ei läinudki kooli. Enam ei jõudnud.

Sa võid ju hobused vee äärde viia, aga joovad nad ainult siis, kui neil on janu.

Poksijal tundub janu olevat. Esimesel nädalal tegi ta harjutamise mõttes läbi osa eelmise aasta põhikooli eksamitest, matemaatika ja eesti keele kõrval tahab ta kolmandaks eksamiks valida inglise keele. Viimase läbitegemine on eriti fun, just see suuline osa, kus mina olen “eksamineerija”. Minu tase jääb tema omale selgelt alla, aga noh, me leppisime kokku, et see on koht, kus tema saab mind aidata.

Minu kooliaasta algas juba augusti lõpus. Õppisime elustamist, uppuja päästmist ja elupäästva esmaabi andmist näidisolukordades, mida kooliõuele lavastasime. Pildistas Peeter, aitäh!

Veel korrastasime putukakogu, käisime Jõgevamaa turismiettevõtetes ja mina sain lõpuks ometi teada, kes on taim, keda lapsena “paugutajaks” kutsusime. Väikeseõieline lemmalts, maailmavallutaja Kesk-Aasiast, palun väga. Prõkstaim on üks tema nimetusi rahva seas.

Kuna mu putukakogus oli eelmise nädala seisuga 15 liiki puudu, käisime Kristiga Ilmatsalu metsas neid juurde otsimas. Tema pildistas, mina püüdsin. Lepapoisid on kõige rohkem, lehed on auke täis ja sinisetäpilised. Aga leidsime ka rohutirtse ja kärsakaid ja muidugi põdrakärbseid. Pildistas Kristi, aitäh!

Ilmatsalus 30.09

Siin armas portree kärsakast – otsekui multifilmist välja astunud, kas pole?

Ilmatsalu_kärsakas

On laupäev ja paari tunni pärast sõidan ma Karuskosele. Võtan seal kanuu ja lähen sõidan läbi kohad, kuhu saaks retkelisi viia. Teise aasta retkejuhtimise praktika on käimas ja sügis poetab kulda, nagu Sõdalane septembriti öelda armastab. Viitega neile hirmsatele aegadele, kui ta veel koolis käis ja igal sügisel sellise pealkirjaga kirjandit kirjutades pliiatseid näris.

Leave a Reply