Tuulemarjamaa

Et kõigil oleks hea

saarvaher_1.mai_Trtbotaanika

Õuesõppest

| 0 comments

Mis kool see, kus iga õpetaja pistab enne oma tundi pea klassiuksest sisse, jope seljas, ja teatab, et “nüüd olgu valmisolek nr 1 metsaminekuks”? Isegi siis, kui sajab. Isegi kummikud antakse koolist jalga, neile, kel pole. Metsamehe töökummikud Husqvarna, tugevdatud ninaosaga. Puid langetama me siiski ei hakka. Me käime mööda Luua ümbruse metsi ja võpsikuid, ronime madalas lodus, vahime taevasse ja maha ja saame oma teotempos ühe liigi juurest teiseni liikudes iga päeva lõpuks keskmiselt 15 000 sammu täis. Jajah, see on Luua metsakool.

Õuesõpe sai koolis hoo sisse kevadel. Talvel püsisime seinte vahel vagusi nagu mesilased puhkeseisundis, aga nii kui metsas mahlad jooksma hakkasid, hakkasime ka meie liikuma. Nii et nüüd olen ka mina täiskasvanud õppijana kogenud, mida õuesõpe tegelikult tähendab. Igaüks saab aru, kui suur vahe seal on. Pluss see, et nii palju päriselust õppimise ideed kiitnud emana oleksin ma isiklikult solvunud, kui keegi nüüd loodust paberi kaudu tahaks mulle tõlkida.

Kirjutasin mõned nädalad tagasi ajakirjale mäluloo. Tuntud mälutreenerid teavad hästi, et küsimus pole mehaanilises pähetuupimises, vaid seoste loomises. Seoste loomine on meie meisterõpetaja Aino forte. “Saar – sõrmed püsti; kuslapuu – lehed varrel vastakuti nagu V täht, nagu Voldemar Kuslap, nagu Vollipuu; pärn pitsiline. Kuidas eristada sarnaseid liike künnapuud ja jalakat? Jalakal on jalad all (leherootsud hargnevad lehelaba all enne servani jõudmist), künnapuu on azuurse võraga, jalakas aga tümikas, mille all on alati vilu. Noor jalakas on kaugelt vaadates kukeseene-kujulise võraga, palun väga. Sanglepal on sangad küljes ehk käbid eraldi varrekese küljes. Hobukastani varrel on hobuseraua-kujulised lehearmid, mandzhuuria pähklipuu lehearm meenutab aga ahvinägu.  Ja nii edasi.

Igatahes leian ma end nüüd kõndimas mööda Tartu tänavaid, pea enamasti kuklas. Tamm ja saar on veel lehtimata, nemad on kevaditi kõige kauem alasti. Pärnal meil siin on õrnad lehekesed küljes, aga läänepärnad Luua pargis olid veel paljad. Ja lõpuks ometi olen ma suutnud tuvastada, mis laiaks ajanud põõsas seal vahtrate külje all meie maja taga mäe otsas kasvab. Saarvaher oma õitepundiga, mis meenutab sassis punakat hobusesaba.

saarvaher_1.mai_TrtbotaanikaKusjuures öeldud on, et TAVALISELT on see saarvahtra-tegelane kahekojaline. Meie oma on ilmselt isane. Nagu seegi pildil oma rikkaliku rippuva õitekimbuga (pilt on tehtud Tartu botaanikaaias).

Leave a Reply